RAUDPULMAPAAR ⟩ Rosalie ja Evaldi 70 aastat kooselu: “Tuleb kenasti elada ja mitte riielda.”

SIRELITE VARJUS: Vahtramäe talu vanaperemees Evald ja perenaine Rosalie oma koduõues. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Riidlemised sai juba noorest peast ära riieldud," ütleb Ariste küla Vahtramäe talu vanaperemees Evald Vaher oma 70 aastat kestnud kooselu kohta abikaasa Rosaliega. Raudpulmapaar veedab praegu oma päevi enamasti teleri seltsis.

Teisipäevasele väärikate abielupaaride tänuüritusele Kuressaares sõidutas Evaldi (92) ja Rosalie (95) nende tütretütar. Aga omal ajal tegi Evald kõik tarvilised sõidud, ka linnareisid ise mootorrattaga. "Enne sai mootorrattaga ikka igal pool käidud, aga nüüd ei kinnita enam," räägib vanahärra, kes on elu jooksul ära pidanud üsna mitu tsiklit.

1925. aastal Muhus Võlla külas sündinud Evald sai tulevase naisega tuttavaks Helme mehhaniseerimiskoolis. Temast kaks aastat vanem Ariste neiu Rosalie töötas seal õpetajana. Abielu registreeriti 1950. aasta 1. mail Muhus Liival kolhoosi kontoris. "Pulmapidu oli väga pisike. Rohkem vormitäide," kõhistab Evald naerda. "Mul oli ükskõik. Peaasi, et paberid oleks korras. Siis on kõik korras."

Tervise üle vanapaar väga ei kurda. Evald viskab nalja, et praegu elatakse ikka ühest päevast teise. "Pole enam nii, et teed aasta peale lepingu," sõnab ta ja lisab, et liikumine on viletsaks jäänud. 

"Omal ajal suure traktoriga töötades olid ju jalad kogu aeg mängus, nendega tuli raskeid pedaale sõtkuda. See käis põlvede ja selja peale. Nüüd on jalad otsas. Pikad päevad olid. Teinekord kuuvalgel ajal sai ka terve öö otsa tõmmatud. Töökaitset polnud, anna aga minna," räägib palju aastaid traktoristina leiba teeninud mees. Maaparandusvalitsuses ametis olles sai ta traktoriga töötades terve Saaremaa läbi käia. Traktorirooli keeras ka abikaasa Rosalie, Orissaare kolhoosi farmis.

Evald peab küljeluu kõige paremateks omadusteks pealehakkamist ja järjekindlust. "Ta on ikka tööloom. Kui ta midagid tööd võtab, siis teeb ikka otsast lõpuni kohe valmis. Kolhoosi ajal sai medaleid ja ordeneid küll ja küll. Igal pool oli ikka esikohal," kiidab ta naist.

Evald ise on saanud mitmeid Kaitseliidu aumärke ja on siiamaani Kaitseliidu liige. Aga koosolekutele enam ei jõua. Varem võttis üks hea sõber ikka auto peale ja viis Kuressaarde, aga nüüd seda võimalust enam pole, nendib ta.

Evaldi oma kätega Vahtramäel püstipandud maja on nüüd tütretütre ja selle mehe hooldada. Nemad hoiavad ka vanapaaril silma peal. "Ei meie toimeta siin enam midagi. Käed-jalad on nii läbi. Vaatame, kuidas päeva õhtale saab," ütleb vanaperemees. Ta tunnistab, et raadiot nad naisega suurt ei kuula, aga telekat vaatavad küll. Vahel koos, vahel eraldi. "Nõnda, kuidas kellegi pildid just jooksevad," lausub Evald.

Raudpulma puhul ei saa küsimata jätta, mis retsepti võiksid asjaosalised noorematele soovitada, et kooselu sama pikk saaks. "See pole veel lõppend," muheleb Evald vastuseks. "Tuleb kenasti elada ja mitte riielda," selgitab Rosalie. "Pole riidlend, jah. Aga ma pole eriline löömamees old," lisab Evald.

Ehk siis tuleb lihtsalt osata teisega arvestada ja leplik olla. "Riiud, mis on olnud, on nooremast peast ära riieldud. Ja ega suuri polegi olnud. Väikest ütlemist ikka tuleb ette. Ilma ei saa ju kuskil pool läbi," arvab ta.