21.–27. septembrini peetakse juba teist korda üleilmset eesti keele nädalat. Küsisime, mis meie inimesi oma emakeelele, selle olevikule ja tulevikule mõeldes rõõmustab, mis aga kurvastab?
Eesti keel – armas, naljakas, muutuv ja arenev
25. september 2020, 00:22
Eia Uus, kirjanik:
Mind rõõmustab, et meie keel on elav, arenev ja muutuv – luuakse omakeelseid uudissõnu, need jäävad kasutusse, ning kohati lihtsustatakse keerulisi reegleid kasutajasõbralikumaks. Autorina olen õnnelik eesti keele mitmekesisuse üle – meil on kirjutades võimalusi, mida paljudes keeltes ei ole.
Kurvastab siiski keele risustamine muukeelsete sõnade ja fraasidega – kahjuks olen isegi selles kohati süüdi, kui meie keeles on sobiv sõna puudu.
Krista Lember, rahvakultuurispetsialist:
Eesti keel on rahvuse identiteedi tunnus. Maailma suurte keelte seas on meie emakeel salakeel, mida räägib ja millest saab aru natuke peale 1 miljoni inimese. Et see nii jääks, on meie, eestlaste, endi teha – hoida oma salakeelt. Ja hoidmist ta vajab, meie võimuses on seda ka rikastada läbi paikkondlike murdekeelte, mitte ainult võõrsõnu sisse tuues.
Hedvig Saaretalu, gümnasist:
Kui mõtlen eesti keelele, meenuvad mulle selle kaunid sõnad. Minu lemmiksõnade hulka kuuluvad «rebane», «härmatis», «sügis». Kindlasti meenub ka mõni luulerida või laulusõna.
Mind teeb õnnelikuks, et noored muusikud on hakanud tegema rohkem eestikeelseid lugusid. Veel enam meeldib mulle see, et need lood on head ja lähevad rahvale peale.
Samas ei ole mul ka võõramaise päritoluga slängisõnade vastu midagi. Kes neid siis vahel ei kasutaks? Kõige rohkem meeldib mulle aga, kui luuakse eestikeelset slängi. Eesti keel on samaaegselt õrn ja laulev, naljakas ja veider.
Mul on kahju, et eesti keele riigieksamil on lubatud kasutada ÕS-i, sest me ei pea kõiki eestikeelseid sõnu mõistma. Inglise keele eksamil peame aga kõigest aru saama. Minu jaoks näitab see, et inglise keele oskust võetakse tänapäeval elementaarse asjana, kuid oma emakeele oskust mitte. Samuti on kurb tõdeda, et oleme kõiki oma ägedaid murdeid kaotamas. Kahjuks seda ilmselt enam parandada ei saa.
Ma loodan, et me ei sureta oma naljakalt helisevat keelt välja, sest mitte ühelgi teisel rahval midagi sellist ei ole. Peaksime olema oma keele üle õnnelikud.
"Kurb on tõdeda, et oleme kõiki oma ägedaid murdeid kaotamas. Kahjuks seda ilmselt enam parandada ei saa."
- Hedvig Saaretalu
/nginx/o/2019/04/22/11969016t1hd37d.jpg)
Martin Vesberg, gümnasist:
Räägitakse, et noored globaliseeruvad ja inglise keel tungib peale ning see on ohuks emakeelele. Jah, mingil määral ma nõustun, kuid arvan, et kuna keel on pidevalt muutumises, ei saa me sinna eriti midagi parata. Kui tarbime välismeediat, tuleb meie keelde paraku üle ka võõrkeelseid väljendeid. Kuid eesti kultuuriga seotud üritustel – laulu-ja tantsupeol, etlemiskonkurssidel – käies on mul tõeliselt südantsoojendav näha, et noortele tegelikult läheb Eesti ja siin toimuv korda. Julgen öelda, et noored tegelikult armastavad ja austavad eesti keelt.
Triin Kand, kommunikatsioonispetsialist:
Mind rõõmustab, et meie emakeel on üha rohkem pildil – tähistame lisaks emakeelepäevale nüüd ka eesti keele nädalat. Samuti see, et meil viljeletakse nii kõrgetasemelist eestikeelset kultuuri – nii sõnas, kirjas kui ka pildis. Iseäranis rõõmustab näiteks see, et meil on võrdlemisi palju eestikeelseid kultuuriajakirju, et riik neid toetab ja lugeja neid seetõttu võrdlemisi mõistliku hinnaga soetada saab.
Mind kurvastab aga ülereguleerimine keeles ja reeglite vahest liiga sage muutumine või vähemasti pidev segadus selle ümber. Võib-olla veidi ka see, et meid on nii vähe ja äkki seetõttu mõnede sadade-tuhandete aastate pärast polegi enam eesti keele kõnelejaid. Teisalt võib see hirm olla just keele ja kultuuri säilitamise tõukejõuks.
Olavi Antons, uussaarlane:
Rõõmustab mind see, et emakeelel tundub aina paremini minevat nii kodus kui ka võõrsil. Võin kogemuslikult kinnitada, et just pagulaste hulgas on paradigma muutus selgelt näha. Kui veel kümmekond aastat tagasi muretseti peamiselt selle pärast, et võsukesed võimalikult valutult võõrasse keskkonda sulanduksid, siis täna on elementaarne hoiak, et juuri tuleb hoida ja teise-kolmanda keelena on eesti keelel selge väärtus.
Oletan, et peamine põhjus on selles, et just viimastel aastatel välismaale kolinud eestlaste keskmine haritus on kõrgem kui paarkümmend aastat tagasi läinutel. Kindlasti mängib rolli ka pidev elujärje paranemine Eestis, üha rohkemad võtavad välismaale põiget kui ajutist lahendust – olgu siis silmaringi laiendamiseks, hariduse omandamiseks või kallima kannul. Eesti on väärt paik elamiseks ja olgugi kuratlikult raske õppida, on siinne riigikeel eesti keel.
/nginx/o/2020/05/19/13108591t1hc4ce.jpg)
Kurvastab mind aga, et riigimeestel pole piisavalt «mune» olnud (riiginaised saavad seega seekord andeks) likvideerida see nonsenss, et pea kolmkümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist ei viitsi viiendik püsielanikest (sic!) – sealhulgas ka vabas Eestis sündinud põlvkonnad ehk kodanikud! – riigikeelt niipalju selgeks saada, et võiks maksumaksjate raha eest ülalpeetavad koolid kõik eestikeelseteks pöörata. Mis oleks ju täiesti loomulik. Minu arvates me oleme selle oma emakeelele võlgu.