"Tänapäeval on vähk ravitav haigus, seepärast panen kõigile naistele südamele: palun osalege kindlasti rinnavähi sõeluuringus," ütleb Saaremaa vähiühingu juhatusse kuuluv Meeli Lauk, kes sai rinnavähi diagnoosi neli aastat tagasi.
Meeli Lauk ⟩ Naised, minge rinnavähi sõeluuringule!
Täna, 15. oktoobril on üleeuroopaline rinna tervise päev. Minu jaoks on see päev erilise tähendusega – sestsaadik, kui mul endal vähk avastati. Seega pean oma pühaks missiooniks utsitada kõiki naisi mammograafiauuringule minema.
Seda, et olen rinnavähist tervenenud, ma enda kohta veel öelda ei saa – niikaua, kuni hormoonravi kestab. See aeg saab täis paari aasta pärast. Praegu on mu tervisenäitajad aga korras, tagasilööke pole olnud.
Mina sain vähidiagnoosi 2016. aasta novembris, kui olin kutse peale käinud oma esimesel mammograafia sõeluuringul. Tagantjärele pean nentima, et kahjuks kutsutakse Eestis naisi sellele uuringule alles 50. eluaastast. Rinnavähki võivad ju haigestuda tunduvalt nooremad naised.
Naistearst ei avastanud
Naistel soovitatakse ise oma rindu ja kaenlaaluseid lümfisõlmi kontrollida ning regulaarselt günekoloogi juures käia. Suure rinna ja tiheda rinnakoe korral ei pruugi kasvajat avastada aga ka naistearst. Käisin günekoloogi juures mõni päev enne seda, kui mammograafiabussi uuringule läksin. Arst ei leidnud midagi valesti olevat. Küll aga tuvastati sõeluuringul muutus mu vasakus rinnas.
Öelda, et see uudis mu maailma pahupidi pööras, pole mingi liialdus. Korraga läks mul väga kiireks. Ma ei saanud ju ometi alla anda. Ma polnud ju veel vana – ma polnud veel vanaemaks saanud ja kõik mu lapsed polnud isegi veel kooli lõpetanud. Samuti oli mul veel pangalaenu maks-ta. Nii palju asju oli veel tarvis korda ajada!
Ruttu lasin endale kinni panna aja Tallinna mammograafiakliinikus, kus võeti biopsia ja pandi kohe kinni kirurgiaeg. Kui mammograafias olin käinud 26. novembril, siis lõikus toimus juba 13. detsembril.
3–5 cm läbimõõduga kasvajat peetakse 3. staadiumi vähiks. Sain pärast lõikust teada, et minu kasvaja läbimõõt oli üle 7 cm. Koos kasvajaga eemaldati ka nn valvur-lümfisõlmed.
Lõikusele järgneva keemia- ja kiiritusravi taluvus on iga-ühel erinev. Minul polnud esimese nelja keemiakorra ajal hullu midagi, kõrvalnähud tulid teise nelja ajal. Õnneks olid ka need üsna kerged.
"Ma polnud ju veel vana – ma polnud veel vanaemaks saanud ja kõik mu lapsed polnud isegi veel kooli lõpetanud. Samuti oli mul veel pangalaenu maksta. Ma ei saanud ju ometi alla anda. Nii palju asju oli veel tarvis korda ajada!"
Pärast teist keemiakorda jäin ilma oma juustest. Tunnistan – ma nutsin, kui need ära tulema hakkasid. Sain aga enesehaletsusest kiiresti jagu. Kui peegli ette astusin, ajas mu laiguline peanupp mind koguni naerma. Palusin mehel juukselõikusmasin võtta ja mu pea kiilaks ajada. Nüüd on mul tunduvalt vähem juukseid kui enne "keemiat", aga küll nad jälle kasvavad, kui hormoonravi läbi saab.
Ootan pikisilmi seda aega, mil saarlased saavad keemiaravil käima hakata oma kodu lähedal, Kuressaare haiglas. Pikk reis pealinna ja pärast tundide pikkust tilguti all istumist jälle tagasi Saaremaale – see võib olla tõeline Kolgata tee. Loota, et ühel päeval Saaremaal ka kiiritusravi pakutakse, on vist liiga ilus unistus.
Tean inimesi, kes pärast vähidiagnoosi saamist ütlevad, et ei lähe ravile. Nad on šokis ja kardavad, et eesootav teekond on liiga vaevaline. Mõistan neid, ent olen püüdnud neid siiski ümber veenda. Ühe puhul see õnnestub, teise puhul mitte.
Piirangutega harjub
Tõsi ta on – elu pärast vähidiagnoosi on hoopis midagi muud kui enne. Rahmeldama harjunud, olen pidanud leppima mõningaste piirangutega oma igapäevastes tegemistes. Näiteks ei tohi ma tõsta üle 2 kg raskusi – suure pere emana on seda aga väga keeruline järgida. Samas – need on piirangud, millega lihtsalt tuleb kohaneda. Elada nendega ju saab.
Lõikusel eemaldati mu vasak rind ning hiljem lasin tekkinud seljavaevuste tõttu eemaldada ka teise rinna. Rinna taastamise operatsiooni ma teha ei plaani – võimaluse tõttu, et see ebaõnnestub või tuleb kasvaja tagasi. Samuti põhjusel, et olen juba üle viiekümnene nelja lapse ema – nii ei ole see ilusate rindade teema enam minu jaoks oluline. Et naiselik välja näha, kannan kehaväliseid silikoonist proteese – need on mugavad ja ka vastav pesu on ilus.
Kiiritusravi lõppes mul 2017. aastal. Praegu käin kontrollis iga poole aasta tagant.
Hormoonravi saab läbi 2022. Tunnistan – ma ei tea, mis saab edasi. Küll aga on mulle tähtis see, et saan elada, tunda rõõmu oma lähedastest ja olla toeks neile, kes abi vajavad.
Naised, palun kontrollige oma rindade tervist! Varakult avastatud vähk on ravitav.