KALLE LAANET ⟩ Kuidas kassi puu otsast alla meelitada

Kalle Laanet
, riigikogu liige (RE)
Copy
Kalle Laanet
Kalle Laanet Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Kumb on keerulisem, kas kassi puu otsast alla või riigikogust õiglast palgaraha välja meelitada?" küsib saarlane Kalle Laanet, riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees.

Eesti päästeala töötajate ametiühing pöördus riigikogu riigikaitsekomisjoni poole üleskutsega, et poliitikud võiksid mõnikord oma lubadusi pidada. Mõnele poliitikule võib see mõte oma originaalsuses isegi meeldima hakata...

Mure ise ei ole muidugi originaalne: väikesed ja aastateks külmutatud palgad. Mitte et tervishoidu ja hariduse andmist küllaga rahastataks, kuid asjad vähemalt liiguvad. Vähehaaval. Aga mis saab päästjate palkadest? Ja lubadustest?

Päästjate näod olid möödunudkevadise valitsuse tegemise ajal naerukil, kuna Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa Erakonna sõlmitud valitsusliidu aluspõhimõtted aastaiks 2019–2023 lubasid päästjate palgatõusu. 

Ununes aastaid kestnud ebaõiglus, mis on teinud päästjatest siseturvalisuse valdkonna kõige madalamalt tasustatud töötajad. Lootusrikkalt päästeti, demineeriti, abistati hätta sattunud inimesi, korraldati kohalike omavalitsuste kriisitegevusi, õpetati varjuma ja – vaata et veel kõige tähtsam – värske innuga ennetati ja õpetati õnnetusi ennetama.

Ja siis sai valitsuselt riigikogule töötamiseks antud eelarve eelnõust lugeda, et pikalt oodatud palgatõusu ei tule, see lükkub määramatusse. Kas päästjad riputasid kindad varna ja läksid koju? Ei, nad jätkavad kohusetundlikult oma tööd, kuigi on oht, et peagi tuleb varna riputada hambad.

Tärkas pisike lootuskiir

Ometi tärkas mul päästjate osas väike lootusekiir, järgmise analoogi najal. Valitsus jättis sellesama riigikogule üleantud 2021. aasta eelarve eelnõust välja põllumeestele mõeldud üleminekutoetused – raha, mis peaks mõnevõrra tasandama erinevust Lääne-Euroopa põllumeestele makstavate suurte toetuste ja meie kiviste kündide harimisel abiks antava pisku vahel. 

Esialgu tekkis küsimus, et kas meie tänased valitsejad on tõesti nii julged ja ülbed, et sülitavad nii suurele osale valijatest suisa avalikult... noh, mitte just näkku, aga saapanina peale küll? Siis aga loobusin lihtsa lehelugeja ja vagura valija mõtteviisist ning vedasin paari veteranpoliitikuga kihla, et peagi kuuleme, kuidas üks või teine erakond kõhtu punnitades kuulutab, et "meie ajame selle asja korda". Ei läinudki kaua, kui poliitik-ajakirjanik Kalle Muuli ühes raadiosaates deklareeris, et Isamaa likvideerib selle ebaõigluse. Igivana nõks – ise probleem luua ja see siis aplombiga lahendada.

"Kas päästjad riputasid kindad varna ja läksid koju? Ei, nad jätkavad kohusetundlikult oma tööd, kuigi on oht, et peagi tuleb varna riputada hambad."

Kas ehk tehakse päästevaldkonna palkade ja üldse rahastamisega sedasama vigurit? Sellised lapsemeelsed mängud on oma inimeste asja ajamisel loomulikult nõmedad, labased, lubamatud, kuid pole ju tähtis, mis värvi kass on, kui ta hiiri püüab. Ehk – las sebivad, kui lõpuks ikkagi asi kuidagi joone peale aetakse. Kas aga aetakse?

Riigikogu liikmed Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Madis Milling, Ants Laaneots ja Johannes Kert tegid ettepaneku vastav muudatus 2021. aasta eelarvesse teha – et vähemalt päästjate palgad kolleegide palkadega samale pulgale jõuaksid. Häda on aga selles, et need härrad on täna kõik opositsiooni pingil ning uuema aja valitsemise kultuuri(tust) silmas pidades on enam kui kindel, et ainuüksi ettepaneku päritolu tõttu seda ei rakendata.

Nüüd võib tekkida küsimus, kas opositsionäärid võtsid sellega päästjatelt võimaluse? Et nüüd on mõnel valitseval poliitikul sobimatu päästjaid päästma tõtata? Jah, see võib ka nii olla, sest väiklus ja rumalus on ennast jõuliselt taastootvad loodusvarad. Jääb siiski väike lootus, et nii tähtsas küsimuses leitakse mõni veel kavalam krutski, et oma poliitilise mängu punktid kokku korjata.

Proovige ise hakkama saada!

Aga... kui jutt juba kassi peale läks, siis – milline on kõige tavalisem eelarvamuslik pilt päästjate tegutsemisest? Eks ikka see, kui nad täies varustuse kohale sõidavad ja memmekese kassikese puu otsast alla toovad. Kas see teeb neist naljanumbri või vähendab väärikust? Ei, kaugel sellest! Esiteks on ka kassi päästmine osa riigi kui meie poolt kinnimakstava kalli struktuuri pakutavast turvatundest. Teiseks nõuab kassikese puu otsast kättesaamine oskusi, teadmisi ja kindlameelsust. Kolmandaks tehakse selliseid operatsioone ju ikkagi siis, kui pole vaja inimesi tulesurmast või mujalt päästa. Neljandaks võib iga juhtumit mõtestada õppuse, kogemuste omandamisena. 

Kõik see kokku selgitab, kuidas on päästjate iga üksik tegu kokkuvõttes osa meie laiapõhjalisest riigikaitsest. Kui memmekese kassi päästmise seos riigikaitsega arusaamatuks jääb, siis soovitan oma maailmapilti avardada. Kas või sel viisil, et proovige sellegi väikese asjaga mõnikord ise hakkama saada! Ehk – kumb on keerulisem, kas kassi puu otsast alla või riigikogust õiglast palgaraha välja meelitada?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles