Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

ERKI AAVIK ⟩ Mitte ei mõista seda naabrimehe suguelu...

Erki Aavik FOTO: Saarte Hääl

"Homofoobide väide, et omasooiharad teevad laste hulgas kihutustööd ja kasvatavad niimoodi omasuguseid, ei kannata mingit kriitikat," kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik. 

Kas mäletate veel praami nimega Koguva? Tankipraamidega võrreldes hiigelsuure salongi ja puhvetiga? Ühel 1995. aasta varahommikusel reisil sattusime selle salongi kahekesi ühe Saaremaa juurtega ja tänaseks väga tuntuks saanud tegelasega, kellega olime sel ajal põgusalt tuttavad. Saanud oma kohvitassid kätte – NB! Puhvet töötas ka päeva esimese reisi ajal –, istusime ühte lauda.

Tema päris: "Jahilt, jah?"

Jahiretk mandril seisis küll just ees ning vihje andsid metsariided ja saapad, aga mis vahet sel niisuguse jutu juures on, nii et nõustusin: "Jahilt, jah."

"Täitsa valede meestega käid jahil!"

Mõtlesin esiti, et uneuimas tehtud kohmakas nali, aga – ei. Ta mõtles seda tõsiselt. Sellest hommikust peale olen pidanud iseendas tasakaalustama ja tasandama sallimatust – sallimatust sallimatuse vastu. Olen sellega üsna hästi hakkama saanud – talun ka sallimatuid inimesi nende peale vihastamata või ärritumata. Mõnikord raskustega, aga saan hakkama.

Neist asjust ei räägitud

Kui mõne nädala eest siinsamas Saarte Hääles viitasin, et omasooiharus on sama vana kui inimkond, sain tavalisest rohkem ja raevukamat tagasisidet. 

Üks Sõrve kandi mees ei pidanud paljuks mitu korda helistada, esialgu heade kavatsustega mind õigele teele (tagasi?) aidata. Pärastpoole nimetas mind ikkagi otsesõnu pedede armastajaks ja kahtlustas, et küllap olen ikka ise kah lilla. Oli küll kiusatus (Jorh Aadnieli sõnadega) vastata, et mine tea, võib-olla olen kah, aga pole ju mõtet asja eest, teist taga õli tulle valada.

Ühe ammuse ja päris hea sõbra käest küsisin, miks tema, haritud ja intelligentne inimene, heatahtlik pensionär, nüüd nii raevukalt niinimetatud seksuaalvähemuste vastu sõna võtab. Ta noomis mind ja teatas, et teda on niimoodi kasvatatud. No kuule, ajasin rinna kummi, kuidas siis mind kasvatatud on?! Ikka ju samamoodi. Kui üldse. Ja siis tuli pähe, et minuvanuste ja vanemate inimeste puhul puudub ju noorukieas saadud seksuaalkasvatus koguni. Meid on tegelikult kasvatatud nii, et me ei teadnud paljudest vaba ühiskonna probleemidest midagi – narkootikumidest, homoseksuaalsusest, abieluvälistest suhetest, seksuaalsusest üldse... Sellistest asjadest omal ajal laste ja teismelistega ei kõneldud või kõneldi väga vähestes perekondades. Koolides üldse mitte. Niisiis – kust meiesuguste teadmised pärinevad? Ja kas meie hoiakud üldse toetuvad teadmistele? Või on nende allikaks eelarvamused ja "nemad räägivad"-ülikool?

Aga kuidas ennast harida? Võib-olla tahate lugeda miljonites eksemplarides trükitud uuringuid, millest saame teada, et 75% naisi ei ole rahul ei oma abi- ega sugueluga, 70% naistest on püsisuhtes truudust murdnud, 40% meestest on saanud rahulduse homoseksuaalse akti käigus, vähemalt viiendik ehk >20% maal kasvanud meestest on olnud sugulises vahekorras mõne koduloomaga...

"Kas meie hoiakud üldse toetuvad teadmistele? Või on nende allikaks eelarvamused ja "nemad räägivad"-ülikool?"

Jah, selliseid uurimusteks nimetatavaid, väidetavalt teaduslikel meetoditel saadud andmetel põhinevaid väiteid esitavaid tekste leidub küllaga, üks (kuri)kuulsamaid näiteks Shere Hite´i (Shirley Diana Gregory, 1942–2020) "The Hite Report of Female Sexuality“ (1976) ja veidi hiljem samalaadne teos meeste seksuaalsusest. Leidub hulganisti hilisemaid, aga Hite on klassika!

Muidugi on see kõik täielik jama. No kas keegi Saarte Hääle lugejaist usub neid numbreid? Kui usub, siis... ma ei teagi, kas olen nii õndsa inimese peale koguni kade või rohkem mures, milleks selline lihtsameelsus veel võimeline on?

Mul on igasuguseid tuttavaid, nende hulgas täielikult omasooiharaid, kelle seltskonnas võin kõhklematult teravaidki pede-nalju teha ja nad naeravad samamoodi kui heteroseksuaalsed tervemõistuslikud inimesed, kes ju kah igasuguste seksiteemaliste anekdootide rääkimist lustivad. (Ja kes naljast aru ei saa ja iseenda üle naerda ei mõista, sellistega ma ei seltsi ega suhtle.)

Lisaks käin läbi inimestega, kes samasoolistena koos ühes leibkonnas elavad, kuid kel ometigi omavahelisi intiimsuhteid ei ole. Seejuures ei viitsi ma sellele mõelda, kas nad on aseksuaalsed või on nende elukorraldus mõnel muul põhjusel selline. Praeguse loo pealkirjast hoolimata – see ei huvita mind karvavõrdki. Mind huvitavad nende inimeste mõtted, mida nad minuga jagavad, nende kogemused, nende hea tuju ja head soovid.

Mõni asi ka konkreetselt ja isiklikult. Ma ei arva, et samasooliste kooselu peab abieluks registreerima, see on enam-vähem samasugune provotseerimine nagu oma suguelu eksponeerimine paraadi vormis. Pinnapealselt suhtudes võib ju nõustuda, et paraadid on vastus homofoobiale, kuid siis tekib kohe küsimus, kas näiteks vägivallale on õige vägivallaga vastata?

Elage, nagu soovite!

Kui kaks inimest otsustavad koos elada, kuid evolutsioonilistel – ja mitte tervislikel – põhjustel ei saa lapsi... Ah, mis ma siin keerutan – kuna samasoolised lapsi sigitada ei saa, siis ei peaks nad ka perekonnana laste saamist-kasvatamist teesklema. Teisalt ei kannata homofoobide väide, et omasooiharad teevad laste hulgas kihutustööd ja kasvatavad niimoodi omasuguseid, mingit kriitikat: homoseksuaalsus ei ole sotsiaalne nähtus ega teki keskkonnamõjudest tingituna või eeskuju järgides. Ka vanglate kohta filmikunstist nähtu ei ole tõelise eluga tingimata kooskõlas ning eks kinnised asutused olegi ju tavaelust väga erinevad.

Muide, nii mõnigi tänane häälekas homovastane valge heteromees oli mõni aeg tagasi üsna huvitatud tudengipoistest. Kas hakkame lugusid jutustama ja lugudele tunnismehi pakkuma?

Ahoi, kõik maailmaparandajad! Isikliku elu teeb üsna elamisväärseks isiklik (sisemine?) vabadus: ma sallin ka neid, kes mind ei salli. Juba Babüloonias, Antiik-Kreekas ja vanas Roomas teati, et mida suurem on väline distsipliin, seda suurem saab olla sisemine vabadus. 

Aga see on ju kõigest ühe inimese arvamus ja sellega ei kaasne kujutlust, et teised peaksid samuti nii mõtlema, suhtuma, elama. Minu poolest elage nii, nagu soovite või kuidas välja kukub.

Tagasi üles
Back