ELO LEMBER ⟩ Kuhu lähed, Orissaare sport?

Copy
Elo Lember
Elo Lember Foto: Saarte Hääl

"Oleks andestamatu, kui toimiv ja teistele eeskujuks olev Orissaare spordisüsteem lammutataks," kirjutab Orissaare perearst, spordilemb Elo Lember. 

Aasta oli 2010, kui Orissaaret tuli raputama spordiperekond Kaire ja Margus Nurja kahe väikese tütrega. Vallas oli aset leidnud uskumatuna tundunud võimuvahetus ning ärksad kohalikud kutsusid spordielu ja 2007. aastal valminud spordihoonet juhatama siitsamast pärit Kaire, kes tegigi oma elus kannapöörde ja kolis perega Tartust Orissaarde. Olgu kohe öeldud, et 2013 kolisid nad tagasi Tartusse, sest ebameeldiv surve paisus liig suureks ning hakkas kogu pere tervist närima. See aga, mis kümme aastat tagasi siin juhtuma hakkas, oli kui värske tuulepuhang. 

Kaire ehitas oma Tartu ülikooli haridust ja senist sporditöö kogemust kasutades üles sellise süsteemi, mida tuuakse üle riigi spordiringkondades eeskujuks, sest see toimib väga edukalt ka täna. Oleks andestamatu, kui toimiv süsteem lammutataks. Just seetõttu pidasin vajalikuks teemat avada, seda enam, et olen Sihtasutuse Orissaare Spordihoone nõukogu esimees (palka ei saa) ja MTÜ Orissaare Sport juhatuse liige (palka ei saa). 

Head juhatajat tasub hoida

Nimelt muudetakse seni sihtasutusena tegutsenud spordihoone uuest aastast valla allasutuseks (kantseleikeeles hallatavaks asutuseks), mis muudab vormi sisule vastavaks. Sihtasutusse kiputakse suhtuma kui äriühingusse, mis peaks oma tulud suutma ise teenida, aga huvihariduse puhul pole see loogiline. Seega kuulutati välja konkurss juhataja ametikohale. Kõik õige. Mure seisneb selles, et senine juhataja Andla Rüütel, kes sobib minu hinnangul sellele kohale kui valatult, võidakse uutmise tõmbetuultes kõrvale lükata. Kui lugeda rohkeid Andlat kiitvaid FB postitusi, on selge, et spordihoone tööga ollakse rahul. Alles 11. novembri AK-s tõdes riigikontrolör Janar Holm, et kogu Eesti väljaspool Harju- ja Tartumaad on ääremaastunud ning küsimus on selles, et inimesi pole võtta. Oma alale sobivaid inimesi tuleb kümne küünega kinni hoida! 

Huvihariduse puhul on kõige tähtsam, et juhil oleks sära silmis ja Andlal on see sportliku pere toetusel alati olemas olnud. 2019 valis spordiliit Jõud ta aasta tegijaks kohaliku spordielu edendaja kategoorias. Puuduv kõrgharidus, mis on jäänud töö ja oma laste kasvatamise kõrvalt aja leidmise taha, ei tohi saada määravaks. Koolitusi on töö kõrvalt niigi kuhjaga olnud. Sellise töö puhul on kõrgharidusest olulisem organiseerimisvõime ja kogemus, Andlal on lisaks väga tugev IT-võimekus. 

Ikka ja jälle heidetakse ette kahel toolil istumist, mille all peetakse silmas samaaegset spordihoone juhataja ja MTÜ Orissaare Sport juhi ametikohta. Selgitan, miks see kõige õigem lahendus on olnud: spordihoone on baasid (selle alla kuuluvad ka staadion, väljakud ja terviserajad) ja MTÜ on tegevus, mis saavad toimida vaid käsikäes. 2007 ehitati koolile vana võimla asemel uus spordihoone. Minu tookordse arvamuse järgi liiga hilja ja liiga suur, kuna õpilaste arv oli väikeseks kahanenud, aga täna näeme, et maja on kitsaks jäänud. Orissaare vald lõi sihtasutuse vormi laenu saamiseks (laen sai tasutud tänavu septembris) ja maja haldamiseks, hoone läks koolivõimlana valla bilanssi. 

 “Tänu visale tööle on Orissaare spordisüsteemis vähima võimaliku rahaga saavutatud maksimaalne tulemus, mida võiks teistelegi eeskujuks tuua. Käsi südamel, kõike on tehtud ausalt.”

Esimestel aastatel tegeles SA peamiselt kooli kehalise kasvatuse tundide, mõne treeningu ja üksiku ürituse korraldamisega, aga ülejäänud aja seisis spordihoone jõude. 2011. aastal loodi Kaire ja Marguse eestvõttel MTÜ Orissaare Sport moodsa hoone maksimaalseks kasutamiseks, eelkõige aga piirkonna – lisaks Orissaarele Muhu, Pöide, Laimjala ja Valjala – rahva liikumisharjumuste kinnistamiseks ning selle kaudu tervise hoidmiseks ja parandamiseks.  Eesmärk oli haarata kaasa võimalikult palju inimesi ja muuta liikumisvajadus süsteemseks, sest kui me seda väikelapseeast peale teadlikult ei tee, riskime kehva tervisega vanaduses. Tundub ülespuhutuna, aga nii me kõik õhinaga mõtlesimegi (ja mõtleme). 

Mittetulundusühingud ehk MTÜ-d on kasumit mittetaotlevad organisatsioonid, kes väidetavalt ei pea kellelegi aru andma, aga kontrolli saab rahastaja alati teha. 2012 sai MTÜ nii koolitusloa (loodi spordikool) kui ka tulumaksusoodustuse – lapsevanemad ja sponsorid saavad maksetelt tulumaksu tagasi. Vallavolikogu hääletas MTÜ pärast pikka vaidlust valla osalusega MTÜ-ks – ma ei mõista siiani, miks sellele vastu oldi. Valla osalus pidanuks suurendama tegevuse läbipaistvust, aga kahtlustati hoopis valla raha voolamist MTÜ-ga seotud inimeste taskusse – eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel. Pealegi, millise raha, kui MTÜ sattus kohe valla ebasoosingusse (Kairele öeldi otse, et nii pole siin kunagi varem tehtud, et ta tegevus on liiga revolutsiooniline) ja ka sihtasutuse ehk maja haldamise raha külmutati aastateks. 

Ei mingit rikastumist

Rõhutan: MTÜ-s kellelegi palka ei maksta, töö on vabatahtlik. MTÜ pidi algusest peale ise kõvasti rabelema, et tegevuste korraldamiseks raha leida: projektide kirjutamine, sponsorite otsimine, trennitasude inimeste jaoks võimetekohasena hoidmine, treeneritele mingigi palga (100–300 eurot kuus) leidmine, kasutades selleks ka stipendiumilepinguid. 

Kurikuulsad stipendiumid, mis on maksuvabad ja ette nähtud enesetäienduseks, pole siiani keelatud, ehkki nende osakaal on igal pool vähenenud. Pisukegi kokkuhoid maksude pealt võimaldab kehvi palku kergitada. Riik ei rahasta sporti ikka veel piisavalt, et treenerid vaid ühe koha töötasuga ära suudaksid elada, nii et oleme olnud õnnelikud nende entusiastide üle, kes meil on. Kui 2010 andsid trenne vaid kooli kehalise kasvatuse õpetajad Ly ja Jüri Link, siis paar aastat hiljem tegi seda juba ligi 10 treenerit, täna 15–20. Maja sõna otseses mõttes kihab hommikust õhtuni, trenniaegu on raske klapitada. 

Aasta algul, kui SA-le anti suunis valla allasutuseks muutmiseks, sai tehtud arvestus, et kui maksta kõigile treeneritele minimaalset normaalset palka, oleks aastas koos maksudega juurde vaja ligi 50 000 eurot. Lisaks ootab viletsa palganumbri suurenemist spordihoone viis töötajat. Kas vald on selleks valmis? Kui konkurentsivõimelisi palku ei tule, jooksevad inimesed laiali, õhinapõhisus saab ükskord otsa. 

Eelneva kokkuvõtteks: tänu visale tööle on Orissaare spordisüsteemis vähima võimaliku rahaga saavutatud maksimaalne tulemus, mida võiks teistelegi eeskujuks tuua. Käsi südamel, kõike on tehtud ausalt. Hooned ilma tegevuseta on nonsenss. Mida arvaks kultuurimaja või muusikakooli direktor, kui neile eraldi hoonejuhataja määrataks? Tegutseb ju muusikakooligi juures oma MTÜ. Ei mingit korruptsiooni, ei mingit rikastumist. Vastupidi – töö ka õhtuti ja nädalavahetuseti, vahel peab peale maksma nii iseenda raha, aja kui ka tervisega. 

Näen rõõmuga, kuidas aastaid tagasi seatud eesmärk – rahva liikuma ärgitamine – on vilja kandnud ning ütlen ikka, et eks tegin seda perearstina tagamõttega oma töökoormuse vähendamiseks. Korruptsioon?

Loodan südamest, et Orissaare sport sammub sama vapralt edasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles