AJA LUGU ⟩ 1220: kangekaelsed saarlased süütavad uue vastuhakuleegi

Eduard Järve 1941. aastast pärinevad puulõiked Enn Kippeli raamatule “Meelis”. Foto: Repro

Eestlaste lüüasaamine 1217. aasta madisepäeva lahingus ja Lembitu langemine oli Mandri-Eesti maakondadele suur moraalne tagasilöök, Saksa ja Taani ristisõdijaile aga oluline innustus. Ühtlasi ahendas see oluliselt meresid valitsevate Saaremaa pagankuningate poliitilist mängumaad.

Seni mandrimaal nii Rävala sadamakohas kui ka Kesk-Eestit läbival kaubateel mõju omanud saarlased ei saanud, käed rüpes, pealt vaadata, kuidas vallutajate piiramisrõngas nende ümber järk-järgult koomale tõmbub. 1219. aasta alguses Rävalas maabunud ning Lindanise lahingus kohalikke rävalasi ja harjulasi võitnud Taani kuninga Valdemar II vägi püstitas Toompeale linnuse ja alistas aasta lõpuks kogu maakonna.

Taanlastega olid saarlased tapelnud juba aastaid, korraldanud rüüsteretki Taani rannikualadele, mille peale Valdemar II omakorda tegi 1206. aastal ebaõnnestunud katse Saaremaad vallutada. Nüüd olid põlised rivaalid aga kanda kinnitanud ida poole viival kaubateel, olulises strateegilises sadamakohas.