/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2020/04/02/13037568t1hcf2d.jpg)
Mõnikord tuleb nina all toimuva tabamiseks ja hindamiseks vaadata kaugemale. Eestis kukkus Porto Franco arenduse ümber tekkinud korruptsioonikahtluste järel valitsus. Nende ridade kirjutamise ajal näib tõenäoline juba 2019. aasta riigikogu valimiste järel oodatud (ja varasematel aegadel ühiskonna stagneerumise hirmus ka kardetud) Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon.
Ajal, mil fookus ei ole veel tulevase valitsuse tegevusprogrammil, tasuks tähelepanu pöörata sündmuse poliitilisele taustsüsteemile. Ja siin ongi koht, kus soovitan kiikri haarata ja okulaarid ookeani taha suunata.
Tuleval nädalal saavad Ameerika Ühendriigid uue presidendi, kui Joe Biden 20. jaanuaril pidulikult inaugureeritakse. Kui USA 45. president Donald Trump neli aastat tagasi ametisse astus, püüdsin siinsamas Saarte Hääles vaadelda, millist mõju meie hoiakutele hakkab avaldama n-ö alternatiivsete faktide esiletõstmine läbi pideva säutsumise sotsiaalmeedias. Manitsesin ajakirjandust tõsiasju au sees hoidma ja kirjutasin: “Tõde on olemas isegi nn tõejärgsel ajastul, kui tähelepanu ja võimu näib haaravat “Salatoimikute”-laadne vandenõuteooriatest toituv mõttelaad.”
Trumpi ja teiste tema tüüpi populistide esiletõus toetus paljuski just niisugusele käsitlusele, mis liideti rahvusliku narratiiviga. Eestis on seda varjamatult esindanud EKRE, kes on püüdnud omastada sinimustvalge, eestluse, looduskauni Eestimaa jt märke, kahjuks osalt ka õnnestunult. Lõks on aga selles, et vähemuste allasurumine viib demokraatia kriisini. Veel kruvide pingutamist “eestluse ja isamaa nimel” ning olemegi jõudmas autoritaarsuseni, kus löögi alla pannakse demokraatlik õigusriik.
Kus aga anarhia võimalik, seal see ka lahvatab. Trumpistide (kelleks on end avalikult tituleerinud ka isa-poega Helmed) toetajaskonda seadsid end eliidivastastena sisse kõikvõimalikud äärmused ja lamemaalased, kelle olemus suuresti paljastus Kapitooliumisse tungimisega. Algul üleskütja rollis olnud Trump, kes lakkamatult valimispettuse jutte (tõenditeta!) kordas, on nüüdseks asunud – vähemalt sõnades – ühiskonda rahustama, et päästa, mis päästa annab. See on aga tagantjärele tarkus.
President, kes armastas teha bravuuriga suuri sõnu, on ametiaja lõpus jõudnud häbiposti. Ühiskonnaga tegeleda oli tal aega neli aastat, kuid selle aja jooksul tekitas ta ainult uusi lõhesid.
Suure eeskuju fiasko puudutab ka tema järgijaid üle maailma. Eesti käesolevas valitsuskriisis mängib see minu arvates olulist rolli. Olgu Jüri Ratase tagasiastumise konkreetse tõukejõuga kuidas tahes, fakt on, et paljud keskerakondlased olid lootusetult väsinud EKRE ja tema toetajate pidevatest skandaalidest.
Suurem osa neist sai alguse just seetõttu, et seisukohad, mida tsementeeriti sõnavabadusega, rajati tegelikult just neile n-ö alternatiivsetele faktidele. Pidev käratsemine rusub niigi üsna mürarikkas keskkonnas, nagu meie maailm praegusajal olema kipub.
Helmed on nimetanud üheks oma eeskujuks Soome Põlissoomlaste erakonda. Väljaütlemistest hoolimata on põhjanaabrid suutnud debatis valdavalt siiski kultuurseks jääda. Seda viimast Helmed aga kartsid ja kruttisid end veel enam üles.
Populism ei kao poliitikast kunagi, vaid avaldub lihtsalt uuel kujul. Trumpism lõpetas pankrotiga, vedades ka oma “tütarettevõtted” kaasa.