/nginx/o/2020/08/21/13290030t1h0d48.jpg)
“Pealkirjas nimetatud põhimõte kehtib tsiviilõiguses juba vanast Rooma ajast. Kas aga 2017. aastal sõlmitud valdade ühinemisleping on täitnud oma eesmärgi?” küsib Kuressaare elanik Andres Tamm, advokaat ja Saaremaa tarbijate ühistu nõukogu liige.
ANDRES TAMM ⟩ Pacta sunt servanda – lepingut tuleb täita
Kui 2017. aasta lõpus Saaremaa omavalitsuste ühinemisleping sõlmiti, olid selle 2. punktis toodud lepingu eesmärgid. Kokkuvõtvalt lubas leping realiseerida järgmist.
Esiteks – Saaremaa kui terviku arendamist, igapäevateenuste korraldamine ja osutamine jääks aga kodanikele võimalikult lähedale.
Saaremaa maainimesed, kas teenused on tulnud teile lähemale, kas igasuguste ametlike soovide osutamine on läinud teile lihtsamaks? Vestelnud mitmete maainimesega, on selgunud, et tegelikult on olukord vastupidine – kõik või enamik teenuseid on läinud Kuressaare külla. Kõikide ehitus-, planeeringu-, majandus- jt soovide realiseerimine on läinud kordi raskemaks. Näiteks selleks, et ehitada, tuleb saada nõusolek mitmelt ametnikult, kes vallakodanikke iga päev vastu ei võta ega asu soovija kodukohas. Ametnikud on muutunud tõsisteks bürokraatideks, kes veavad keerulistes seadustes näpuga järge.
Teiseks – pakutakse mitmekesisemaid ja kvaliteetsemaid teenuseid, mis on kättesaadavad ka väikeste kogukondade ja äärealade elanikele ning väikestele sihtrühmadele.
Minu teada ei ole pakutud ühtki mitmekesisemat ja kvaliteetsemat teenust, kui pole just silmas peetud keerulisemat asjaajamist, et inimesel oleks ametnikega rohkem tegemist, millega ta saab oma vaba aega täita.
Kolmandaks – luuakse eeldused spetsialiseeritud, asjatundliku ja motiveeritud ametnikkonna kujunemiseks.
Ma ei tea, kas sellised eeldused on loodud, kuid minu arvamuse kohaselt on ametnikke juurde tulnud. See iseenesest ei loo aga ei spetsialiteeti, asjatundlikkust ega ka motivatsiooni.
Et spetsialistide kvalifikatsioon on tegelikult oluliselt langenud, võin ma öelda Kuressaare asumi näitel. Minu hinnangul ei ole Kuressaarel seni korralikku linnaarhitekti, kel oleks praktilisi teadmisi, maitset ja arhitektuurset kogemust. Võimalik, et olen erapoolik, kuid seda on inimesed ikka.
Pidevalt teevad isikud, kes ise seal ei elagi, kohalikke elanikke puudutavaid olulisi otsuseid, ilma et avalikkust sellest teavitataks. Kas kardetakse, et kui avalikkus /loe: ajakirjandus/ saab haisu ninna, siis on projekt läbi?
“Kõik või enamik teenuseid on läinud Kuressaare külla.”
Toon siin näiteks jällegi selle betoonkäraka, mis paigutati salaja Kuressaare muinsuskaitsealale (ja mida ei taheta kuidagi sealt ära koristada, kuigi see on inetu, kasutajate poolt soditud ja katki tehtud), mingite putkade püstitamise Kuressaare jahtklubisse ja ujuvate majade ehitamise Kuressaare lahte. Ka otsuse, et nn toonekured Kuressaare sissesõidul peaksid meie linna identiteeti näitama. Võib-olla peaks kurgedele lisama värvilised vilkuvad tuled ning nad võiksid ka nokki plagistada – oleksid Joala monumendiga nagu samast perekonnast.
Imelik on seegi, et kuigi volinikud on valitud avalikult, peaksid tegutsema avalikult ning ka aru andma oma valijatele avalikult, siis avalikult jagatakse kõige enam pastapliiatseid, õhupalle ja kilekotte, aga edasine toimub kõige sügavama saladuskatte all.
Neljandaks – leping toob välja, et suurel vallal on suurem võimekus.
See võib õige olla. Tõepoolest, mida suurem on kogukond, kes tahab laenu või mingit projekti läbi viia, seda arvestatavam ta on. Vist teen vallale ülekohut, kui ütlen, et selle nelja aasta jooksul ei ole midagi oluliselt suurt, mis tuleneb suuremast võimekusest, siiski saavutatud.
Nii kesklinna rekonstrueerimine (mis toimus ja toimub veel ka praegu suurte probleemidega) kui ka veeprojektid olid ju tegelikult taotletud ja arvestatud enne valdade ühinemist. Ka kohalikud arengud endistes valdades olid üldiselt varem taotletud. Võib-olla oli üks selline projekt uue riigigümnaasiumi ehitamine, aga kas see oli saavutatud ühinemisel saadud suurema võimekuse tõttu või oli seda asja aetud endise koolihärra Raivo Peetersi praktilise kogemuse varal?
Viiendaks – vald toetab kodanikuühenduste võimet valla toel ja abil korraldada ise kohalikku elu. Alustatakse eesmärgistatud tegevusega saarlaste identiteedi tugevdamiseks, rõhutamiseks ja hoidmiseks, et saarelt lahkunud noored leiaksid hiljem tee tagasi Saaremaale või asuksid aktiivselt toetama Saaremaa elu edendamist, elades ise mujal Eestis või välismaal.
Ma pole kuulnud, et maapiirkondades kohalikku elu hirmsasti toetataks. Kui Saaremaa tarbijate ühistu on vallalt küsinud raha kohalike poodide kahjumi katmiseks, siis sellele kas ei vastata või vastatakse eitavalt. Veelgi enam, loobitakse kaikaid kodaratesse uute poodide arendamisel jne.
Kuigi lepingu järgi osutatakse elanikule lähedast teenust teenuskeskustes ning võimalusel delegeeritakse ka kodanikuühendustele ja erasektorile, polevat teenuskeskuse juhil isegi õigust harja osta ilma vallaametnike kirjaliku loata.
Ja lõpuks, kus on siis valdade liitmise organisaator ja vedaja Madis Kallas, kes peaks oma igapäevatööga lepingu täitmist tagama? Aga ei, on ju lihtsam seda juhtida ja kontrollida Saaremaa vallavolikogust, kus lepingu täitmiseks ise midagi olulist tegema ei pea ning ka vastutus lepingu täitmata jätmise eest on kollektiivne.
Ometigi, pacta sunt servanda.