Mul on olnud õnn olla koolis nii õpilase kui ka õpetaja rollis. Mõlema kogemuse puhul saan tõdeda, et suur kool paraku ei ole kuigi õpilase- ja õpetajasõbralik. Seega peaks kool olema pigem väike, mitte suur.
REPLIIK ⟩ Õpetaja toetamine on võtmeküsimus
Olenemata laste arvust koolis peaks kooli prioriteet olema igal juhul kooli psühholoogiline keskkond, st koolis peaks olema soe ja üksteisega arvestav suhtluskultuur, lapse eripärade ja andekusega arvestav ning õpetajat toetav keskkond. Koolil peaks olema väga selge tegevuskava, kuidas toetada õpetajat – supervisioonid, arenguvestlused, psühholoogiline nõustamine (sh näiteks loovteraapia). See peaks olema süsteemne ja haridusasutuse siseselt kokku lepitud lähenemine.
Uuringud on näidanud, et võrreldes teiste elukutsete esindajatega kannatavad õpetajad tihedamini psühholoogilise stressi, vaimse ja füüsilise väsimuse ning läbipõlemise all. Kuna stressi või läbipõlemise tulemusena väheneb õpetamise kvaliteet, siis võib õpetaja stress lõpuks mõjutada ka tema õpilaste personaalset ja emotsionaalset arengut ning akadeemilisi saavutusi. Lisaks võib läbipõlemine negatiivselt mõjutada õpetaja ja õpilaste, lapsevanemate või ka kolleegide omavahelisi suhteid, mis on aga toetava koolikeskkonna loomiseks esmatähtsad.
Seega on minu meelest õpetaja toetamine koolis võtmeküsimus – aidates õpetajatel ennetada stressi ja sellest tulenevat läbipõlemist, saab mõjutada ka õpilaste arengut ja heaolu üleüldiselt.
Allikas: Kuressaare gümnaasiumi ajaleht Meie KG, intervjuu “Elu pärast KG-d: Kadi Trave”