SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Eesti sünnipäeva kõnevõistluse võitis…

Neeme Korv
, Äripäeva ajakirjanik
Copy
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Eesti Vabariigi 103. aastapäev kujunes kahtlemata meeldejäävaks just seetõttu, et koroonakriisi tingimustes jäid mitmed traditsioonilised üritused kas ära või toimusid kärbitud mahus.

Presidendi vastuvõttu ei olnud, kaitseväe paraad kujutas endast pilvede varjus mürisevaid liitlaste hävituslennukeid. Ei peetud ka suuremaid rahvapidusid ja külaskäigud tuli suuresti ära jätta. Valdavalt istusime kõik oma kodus, sõime kiluleiba ja küllap siin-seal võeti ka pits kibedat vabariigi terviseks. Hoolimata sellest, et oli kolmapäev.

Mis sa kodus ikka muud teed, kui paned elektroonilised kanalid tiksuma – see asjaolu tekitas tänavu omapärase võistluse. Nimelt peetakse vabariigi aastapäeval hulk kõnesid. Kui internetieelsel ajastul pääses sel viisil püünele ainult inimene, keda näidati televisioonis või kelle kõne tekst trükiti ära järgmise päeva paberlehes, siis praeguse aja meedias on kõik enam-vähem võrdses seisus – tähelepanu püüdmist arvestades.

Enesekindel esitus

Vabariigi president, peaminister, riigikogu esimees, kaitseväe juhataja, EELK peapiiskop ja just õigel päeval kohtunikele esinenud õiguskantsler pakkusid juttu igale maitsele. Keegi muidugi kõnevõistlust välja ei kuulutanud ja igal institutsiooni esindajal on oma ülesandest tingitud spetsiifika. Seetõttu oleks siin võitja väljakuulutamine meelevaldne.

Samas ei tahaks lugejat ka ninapidi vedada. Mulle meeldis tervikuna enim Kaja Kallase kõne, sest peaminister üllatas. Ilmekad tsitaadid, väga konkreetsed argumendid, terviklik vorm. Tublisti enesekindlam esitus kui valitsuse pressikonverentsidel. 

Ülle Madise säras. Olgu toodud paar kena tsitaati.

“Iseseisvust on meil tarvis just selleks, et Eesti saaks astuda oma rada, et ei peaks üle võtma võõrast rumalust. Selleks, et Eesti saaks olla kõige targem ja parem. /.../ Eesti ja Euroopa vajavad hädasti uut algust, liialt keeruliseks ja silmakirjalikuks ehitatud süsteemide asendamist loogiliste, tulevikku vaatavate, eripäraste, julgelt otsekoheste lahendustega. Kui taas tehakse jututube ja raiskavaid reforme, on tulemus nagu ennegi nähtud: vahetad pildil raami ära, ja näe, ikka ei meeldi.”

Kindralleitnant Martin Herem oli eht-sõjaväelaslik. Herem on hea esineja. Samas, võib-olla sõjaolukorra metafoor on koroona kohta ikka pisut kange. Meil lõppeks ei ole isiklik turvatunne nii puudutatud, meie vara on kaitstud ja institutsioonid toimivad.

Kulunud rada

Kersti Kaljulaid käis natuke kulunud rada. Kordas oma ametiaja kõnedes kõlanud mõisteid nagu “komberuum” ja “õmblusteta ühiskond” ning puudutas põgusalt tervet hulka teemasid. Aga kõne iseenesest oli soe ja südamlik ning eriti meeldis mulle, et ta ei unustanud neid, kes on tõesti viiruse tõttu kannatanud.

Peapiiskop Urmas Viilma ei üllatanud. Tal oli pidupäeva jutluses häid kujundeid, kuid tervik kippus koost lagunema. Natuke pikk, ütleksin toimetajana. 

Riigikogu spiiker Henn Põlluaas rääkis abstraktsetest väärtustest, millega pole erilist põhjust vaielda, kuid kas maksab kogu rahvale mõeldud pidupäevakõnest teha järjekordset poliitiliselt laetud esinemist oma valijatele? Ma ei mäleta, et ükski tema eelkäija sel positsioonil oleks sama teinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles