“Pakendimull läks lõhki”, Saarte Hääl, 3. märts
“Viimasel nädalal on laialt levimas seisukoht, et jäätmete liigiti kogumine on mõttetu, sest kõik läheb nagunii ahju või siis prügimäele kõdunema, mitte uuesti ringlusse,” kirjutab keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma. “Kostab arvamusi, et jäätmerindel on olukord üdini halb ja suisa lootusetu. Mina kuulun siiski klaas-on-pooltäis-klubisse ning jätkan jäätmete liigiti kogumist.”
Ma ei salga, et olmejäätmete ringlusse võtmine jätab Eestis soovida ja viimastel aastatel ei ole meie seis paranenud. Samuti on tõsi, et leidub neid, kes petavad pakendijäätmete turule laskmise kogustega, ning et kusagil käib fiktiivsete taaskasutustõendite väljastamine.
Selliste pettuste avastamisega tegelevad keskkonnaameti järelevalveinimesed päevast päeva ning pühendumusega. Üsna pea avaldavad nad järelevalve mullused tulemused ning siis on needki rikkumised kõigile teada.
Reaalsus on ka see, et kõik meie eraldi kogutud pakendijäätmed ei jõua ringlusse. Keskkonnaministeerium on viimastel aastatel teinud mitmeid ettepanekuid, kuidas jäätmevaldkonda arendada. Siiani on need jäänud osapoolte erimeelsuste taha. Küll aga plaanime juba lähiaastail suunata jäätmekäitlusse enam kui 50 miljonit eurot Euroopa Liidu raha.
Kavas on toetada jäätmekäitluse kõiki etappe – alustades innovaatilistest ja digiühiskonnale kohastest nutikatest jäätmekonteineritest ning lõpetades ringlusse võtu tehnoloogiatega.
Ministeeriumi tellitud uuringu järgi on segaolmejäätmete hulgas 30% pakendijäätmeid. Kui need jäätmed suunatakse põletusse, siis lisandub statistikasse, et nii palju pakendijäätmeid põletati.
Näiteks 2019. aastal koguti segaolmejäätmetena 36 000 tonni plastikpakendijäätmeid. Need lõpetasid oma teekonna jäätmepõletuses või prügilas. Seega – koos kõige muuga ühte konteinerisse visatud pakendijäätmetele ei antudki võimalust ringlusse jõuda.
Suurem lootus selleks on neil pakendijäätmetel, mis jõuavad just pakendijäätmete konteinerisse. Ka seal on üks suur aga. Kui mina viskan oma pakendijäätmed korrektselt avalikku konteinerisse, on sellest vähe kasu, kui kasvõi üks inimene kallab sinnasamasse kogu oma määrdunud “jäätmevaranduse”. Selline konteiner on sama hea kui segaolmejäätmete oma ja selle sisu võidakse ka vastavalt liigitada. Tulemus: taas kord sõidab konteineri sisu jäätmepõletustehasesse või prügilasse.
Kahjuks on hulk pakendeid disainitud nii, et neid ei olegi võimalik ringlusse võtta või on see liiga energia- ja ressursikulukas, et olla mõistlik.
Selliseid pakendeid on kahjuks liiga palju. Siia lisanduvad kahjustada saanud pakendid, näiteks liiga määrdunud või sellised, kus pakendimaterjal ei ole eristatav. Nii saamegi hulga pakendit, mis sorditakse välja ja jõuab ikkagi põletusse. Seejuures on Iru jäätmepõletustehasel õigus põletada ainult sortimisel väljapraagitud pakendijäätmeid.
Mõnele pakendimaterjalile lihtsalt ei ole turgu. Põhjuseks võib olla ka see, et küsitakse liiga kõrget hinda. Nii on näiteks juhtunud tetrapakkidega.
Siiski – ärgem unustagem, et jäätmeteke on tagajärg. Mida vähem me pakendame ja pakendatud kaupa ostame, seda vähem meil jäätmeid tekib. Mina kogun pakendijäätmeid eraldi ja teen seda ka edaspidi. Kui ka sina seda teed, saame anda tootjatele signaali, et pakendid ei ole mitte ainult tulu, vaid ka kulu.