Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

KALLE LAANET ⟩ Mere- ja õhukaitse tugevamaks!

Mereväebaas Saaremaale FOTO: Aare Martinson

“Eestis on mõistlik ühendada erinevate valdkondade ja ametkondade merevõimekus ning hoida selle tuumikut valmisolekus Saaremaal,” kirjutab saarlasest kaitseminister Kalle Laanet.

Kaitseminister Kalle Laanet FOTO: Sander Ilvest

Geograafiat ei ole võimalik muuta – asume oma väikese rahva ja riigiga eesliinil koos kõigi nendega, kes on ja kes saavad mõjutatud Venemaa agressiivsest hoiakust või tegevusest naabrite ja kogu maailma suhtes. Samuti ei ole lihtne mõjutada Venemaa võimet, hoopiski mitte tahet paigutada lisajõude Põhjala ja Läänemere riikide ümbrusse ja nagu taas kord näeme – mitte üksnes oma territooriumil. 

Mida iganes kõnelevad Vene diplomaadid ja riigijuhid, Venemaa vägede sisseviimine Valgevenesse ei ole kaugeltki välistatud. Riigikaitse eest seisjad oskavad koos liitlastega selle ja sarnaste võimalustega arvestada.

Heidutus ehk konflikti ärahoidmine on Eesti ja teiste NATO liitlaste ning mõistagi ka Soome ja Rootsi peamine eesmärk. Pean võimearendust ja strateegilist kommunikatsiooni ühtedeks kõige olulisemateks teguriteks heidutuse võrrandis. Külma sõja hõngulisel ajal tuleb taas kõneleda külma sõja keeles, sest see on kahjuks vist ainukesena vastaspoolele arusaadav. NATO meenutab Venemaale ühtlasi, et alliansi territoorium on terves ulatuses tuumavihmavarjuga kaetud.

Rootsi totaalkaitse uurimisinstituut (FOI) avaldas veebruaris lisaks varasematele (2017. aastast) kaks jätkuraportit lääneriikide sõjalisest võimekusest Põhja-Euroopas (vaata ka “Rootsi raport: Venemaal on suuremõõtmelise sõja korral Rootsi lähipiirkonnas eelis NATO ees”, EPL/Delfi 12. märts). Üks analüüsib NATO kollektiivkaitset Põhjala ja Balti regioonis, teine lahkab piirkonna riikide kaitsealaseid jõupingutusi ning tuumaliitlaste USA, 

Suurbritannia ja Prantsusmaa panust selles. Tasub tähele panna, et FOI asetab Rootsi ja Soome lääne ühise ruumi kaudu otseselt NATO kollektiivkaitse konteksti.

Heidutus muutub

Raportid näitavad, et lääne kaitsevõimekus Põhja-Euroopas oleneb ühtviisi riigi/riikide relvajõududest ja NATO strateegiast: juhtimine, logistiline toetus, õppused, mis toetuvad kaitseplaanidele, on samaväärsed kui sõdurid ja sõjatehnika; suhted ja kokkulepped liitlaste vahel ning eriti tuumaliitlaste osa on eluliselt tähtsad, et kiiresti arenevas ja eskaleeruvas konfliktis kohe tegutseda. Autorid toovad välja, et Venemaa eelised Põhjalas ja Läänemere piirkonnas on asukohast tulenev võime koondada suuremaid jõude, lisaks Venemaa arenenud sõjaline mõtlemine, valmidus koordineerida relvajõude ning küber- ja infosõda.

“Eesti on pühendunud laiapindsele riigikaitsele ning oma iseseisvat kaitsevõimekust kasvatame me pidevalt.“

1

Venemaa mõistagi adub, et Balti riigid ei ole Kaukaasia ega Krimm. Võimaliku agressiooni vastuseks on lisaks sõjalistele pikaajalised majanduslikud tagajärjed, mis oleksid lääneriikidele igal juhul üleelatavad, kuid Venemaa jaoks tõenäoliselt katastroofilised. Ainuüksi Euroopa Liidu SKT on ligi 16 triljonit eurot, NATO-st rääkimata (üle 40 triljoni) – seda Venemaa 1,7 triljoni vastu. Poliitiliste ja majanduslike suhete taastamine toimuks täiesti muutunud olukorras. Venemaa kindlasti arvestab kõigi võimalike mõjudega. 

Rootsi raportite autorid märgivad, et NATO peamine tugevus on õhus ja merel, mis lisaks maapealsele õhukaitsele mängivad Põhjala-Balti piirkonnas võtmerolli. 

Kaitseministeeriumi arengukava aastateks 2022–2025 näeb ette võtta kasutusele uued meremiinid ja rannikukaitsesüsteemid ning parandada olukorrateadlikkust, sealhulgas NATO nõuetele vastava mereseire ja sidesüsteemide osas. Heidutus muutub, sest ohuolukord muutub. 

Olgu tennis, jalgpall või riigikaitse, vastase – riigikaitse puhul muidugi võimaliku vastase – liikumist peab mitte üksnes jälgima, vaid ka ette aimama ning sellele vastavalt oma tegutsemist kavandama. Balti riikides ja Poolas on pidevalt näha vaid fragmente liitlaste õhuväe üksustest ning Läänemerel liiguvad regulaarselt vaid mõned mereväe alused, demonstreerides kohalolekut ja valmidust. Põhjus on taktikaline. Õhu- ja veepealseid laevu ei tasu eesliinil hoida, sest nii oleksid nad äkkrünnaku korral haavatavad. 

Varjatud, ent lähedal

Teisalt, valmisolek peab olema küll varjatud, kuid lähedal. Sestap on Eestis mõistlik ühendada erinevate valdkondade ja ametkondade merevõimekus ning hoida selle tuumikut valmisolekus Saaremaal. 

Juba 2001. aastal ütles president Rüütel (EKRE auesimees) USA Euroopa väekoondise ülemjuhataja asetäitjale kindral Carlton W. Fulfordile, et Saaremaal tuleks süvendada sadamaid ning luua NATO-le mereväebaas. Kindral Fulford seda ideed maha ei laitnud. 2004. aastal liitus Eesti NATO-ga, 2006 sai süvasadam Saaremaal valmis, on aeg järgmiseks sammuks. 

Ka sise- ja kaitseministeeriumi merevõimekuse ühendamine oleks just selline samm, mille tulemusena üks pluss üks oleks rohkem kui kaks. Mõistagi säilib päästevõimekus ka Soome lahel, aga tugevdatuna mereväe võimalustega, näiteks tõhusa seirega.

Eesti on pühendunud laiapindsele riigikaitsele ning oma iseseisvat kaitsevõimekust kasvatame me pidevalt. Seni pigem ootel olnud merekaitse on lähiajal meie tähtsamaks tööks.

Lõpetuseks: heidutus toimib, sest vastasel juhul oleks konflikt juba puhkenud.

Tagasi üles
Back