KASPAR VIILUP ⟩ Sõit bussiga kui koroonaeelse elu simulaator

Kaspar Viilup Foto: Erakogu

Tahate meenutada, kuidas elasid inimesed enne koroonapandeemiat? Üks variant on vaadata vanu pilte ja videosid ning tuhnida mälestustes, aga palju elamuslikum on sõita mõne Eesti-sisese bussiliiniga, kirjutab saarlane Kaspar Viilup, ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja.

Kogu elu Eestis on koroonaviiruse kiire leviku tõttu miinimumi keeratud. Poed on suletud, kultuuriasutused kinni, inimestel soovitatakse pigem kodus püsida. Maskide kandmine siseruumides on kohustuslik, vähehaaval taastatakse ka 2+2 reeglit. Tundub, et võitlus koroonaviiruse vastu käib aktiivselt, aga on siiski kohti, kus miski varem mainitust ei kehti. Näiteks bussides.

Ei ainsatki tühja kohta

Kui veel möödunud aastal tegid mõned bussifirmad sümpaatse käigu, et inimesi paigutati bussidesse malelaua meetodil ja püüti neid kuidagigi hajutada, siis tänaseks on see kõik ammu unustatud. Nakatunute numbrid on (vähemalt!) kümnekordistunud, aga bussides pole sellest ühtki märki. Jah, võin ju mõista majanduslikku aspekti, et tahaks ikka viimse kui sendi välja pigistada, aga hetkel pole enam isegi näha pingutust koroonaviiruse seljatamiseks.

Viimastel nädalatel on käinud aktiivne diskussioon selle üle, kas hiiglaslik Depo ehituspood tohib ikkagi lahti olla või mitte. Usun, et selles hoomamatus angaaris ringi seigeldes on tõenäosus mõne inimesega kasvõi hetkeks kokku sattuda olematu, aga kuidas on näiteks Tallinna–Kuressaare bussis?

Neljaks tunniks pannakse võõrad inimesed üksteise kõrvale istuma, ühtki tühja kohta ei jäeta (või siiski, bussijuhi seljatagust kaitstakse mõne tühja istmereaga!), enamikes bussides pole desinfitseerijaid, samuti ei kontrollita tegelikult kordagi, kas keegi maski kannab. Küll aga käib bussijuht enne väljumist vaatamas, kas kõigil on turvavöö kinnitatud...

Võime seda nimetada hellitavalt koroonaeelse elu simulaatoriks, aga samavõrd vääriks see hoopis koroonainkubaatori nime. Viimane kogemus näitas lausa, et lisaks täispoogitud bussile ja mitmetele inimestele, kes täiesti ükskõikselt jõlkusid bussis ringi ilma maskita, nautisid mõned erilised entusiastid tagapingis mõnuga ka vägijooki. Aga muidugi, mida sa ikka ära teed, kui baarid on kinni ja teadusnõukoda soovitab koosviibimisi vältida? Ainus võimalus ongi pidu korraldada bussis.

“Suured ehituspoed võiksid vabalt lahti olla ning sellest ei juhtuks mitte kõige vähematki, küll aga on iga täismüüdud buss justkui viitsütikuga pomm.”

Bussifirmad kehitaksid nende etteheidete peale kindlasti õlgu ja ütleksid, et igal kliendil on ju võimalus enda kõrval olev istekoht poole hinnaga välja osta. Aga kas see on päriselt lahendus? Äkki võiks siis samamoodi teatrid ja kinod homsest avada ja inimestele öelda: tahad tunda end saalis turvaliselt, osta terve rida välja! Ma ei laida ühtki lahendust lõplikult maha, aga teenusepakkuja poolt on eriti laisk pakkuda välja ainult mõtteid, mis tähendavad kliendi jaoks piletihinna kasvamist poole võrra.

Nägupidi koroonalompi

Palju räägitakse kultuuriasutuste raskest seisust ning valitsus eraldab neile kriisiabiks miljoneid eurosid, aga äkki võiks suunata fookuse ka ühistranspordile? Üks asi on Tallinna-siseselt bussiga kümmekond minutit sõita, teine asi on Eesti-sisestel liinidel tunde mitmekümne inimesega justkui umbses akvaariumis koos istuda. 

Neil hetkedel nädala lõpus, kui liikumine läheb aktiivsemaks, oleks igati kohane avada lisaväljumisi ning paigutada inimesed bussidesse niiviisi, et oleks võimalik tunda end turvaliselt ja näha austust kliendi suhtes.

Kahjuks on aga suund vastupidine. Üks tuntud Eesti bussifirma teatas märtsis hoopis seda, et reisijate arv on vähenenud ja nad sulgevad ajutiselt kümned väljumised. Võin mõista, et nädala sees on inimesi vähem ja tühjalt sõitmine on ebaratsionaalne, aga kas koroonapandeemia ajal on enam võimalik asju nii üheplaaniliselt hinnata?

Sellisest käitumisest tekibki aga olukord, kus tipphetkedel on bussid paratamatult paksult rahvast täis ning kaugemate sihtkohtade puhul pole kahjuks võimalik ka teisi, tühjemaid väljumisi eelistada. Klient surutakse nägupidi koroonalompi, kui pisut utreerida.

Äkki võiks mõningad kitsaskohad koroonapiirangutes uuesti üle vaadata? Isiklikult usun, et nii Depo kui ka mitmed teised suured ehituspoed võiksid vabalt lahti olla ning sellest ei juhtuks mitte kõige vähematki, küll aga on iga täismüüdud buss justkui viitsütikuga pomm. Siinkohal tasub igati ka meenutada, et märgiline antikangelane ehk Eesti esimene koroonahaige jõudis siia just bussiga.

Ilmus portaalis err.ee