:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/26/13747982t1hbc03.jpg)
Sõrulane Valdur Rand oli 1988. aasta suvel Ukraina tuumakatastroofi jälgi likvideerimas Saaremaalt koos 14 mehega. Pooled neist on tänaseks surnud.
“Kolm kuud ja kolm päeva, kuid mul vedas – tervisele pole see midagi teinud. Juuksed hakkasid küll paremini kasvama kui varem,” ütles Valdur Rand (66) eile, 35 aastat pärast Tšernobõli katastroofi.
Valduril on lihtne selgitus, miks tal õnnestus suurematest kiirgusdoosidest pääseda. Saarlane suunati “kordusõppustel” ülemuse autojuhiks ja ta pidi viibima enamjagu aega seal, kuhu vanemleitnant sõita soovis.
Ja imelikul kombel ajas ülemus suurema osa asju epitsentrist võimalikult kaugel: “Alati tsoonist välja, sõitis niisama ringi ükskõik kus kohas ja õhtuks jälle tagasi.”
Valdur Rand viibis Tšernobõlis 12. juunist 15. septembrini, enamiku ajast tuumaõnnetuse epitsentrist linnulennult umbes kümne kilomeetri kaugusel.
/nginx/o/2021/04/26/13747984t1hbcc1.jpg)
/nginx/o/2021/04/26/13747986t1h3e90.jpg)
Hiilisid kõrvale
Valdur teab, et viimasest Saaremaalt Tšernobõli katastroofi tagajärgi likvideerima saadetud mansast üritasid mehed igati kõrvale hiilida. Küll peitsid end metsas või pagesid mandrile rettu. Valduri sõnul sattus ta Ukrainasse oma keerulise eraelu tõttu.
Mees oli just oma kaasast lahku läinud ja toonud mandrilt uue naise. Ta kahtlustab, et endise elukaaslase sugulane, kes oli tol ajal parteiaparaadis kõrgel kohal, korraldas talle “reisi” kättemaksuks.
Valdur lisab, et parteil ja ametiühingul oli tol ajal üldse inimeste eraeluga palju pistmist. Ükskord võeti tal sügisese lõikuspeo eel preemia ära, kuna kodune elu polnud korras.
Valdur teadis, et temavanustel meestel on oht uude satsi sattuda ja varjas end juuni alguses mõned päevad. Kuid heinaaeg tuli peale ja majandis autojuhina töötanud mehel tuli minna linnast heinapressi tooma.
15. mees
Selleks oli tal vaja Salmelt kontorist volitus tuua, kuid seal jäi ta külanõukogu esimehele vahele: “Valdur, sind otsitakse, miilitsaga juba käidi järel.”
Valdur kärutas pressi Salmele ja sõitis siis oma autoga linna tagasi, andis end komissariaati üles. “Naised naersid seal, et üks inimene tuleb ise ennast pakkuma, kõik teised lähevad ikka peitu. Mina vastu, et kõva käsk oli külanõukogu poolt!”
Valdur oligi 15. mees, keda otsiti. Sovhoos oli muidugi hädas, et heinaaeg ees, hinnatud töömeest hirmkahju minema lasta. Peainsener käskis tal endale öösel kiirabi järele tellida ja väita, et haigus tuli peale, ei saa minna.
“Ostis mulle veel apteegist igavese portsu rohtu, mis pidi kõhu lahti tegema. Aga ma jätsin selle tegemata,” meenutab Valdur. Selgus, et sellest poleks ka eriti kasu olnud.
Kui ta hommikul lossihoovi sõjakomissariaati läks, oodati seal poole päevani kahte meest, kes olidki endale haiguse külge mõelnud ja haiglasse sattunud. “Need tehti seal korda ja siis saime minema. Küll mind oleks ka korda tehtud.”
Nagu kõik teisedki Tšernobõli-veteranid, pääses Valdur pensionile 58-aastaselt. Iga aasta jaanuaris peab riik neid meeles 230-eurose sotsiaaltoetusega.
/nginx/o/2021/04/26/13747990t1h44e5.jpg)
Tšernobõli katastroof
toimus 26. aprillil 1986 Nõukogude Liidus Ukraina NSV-s Tšernobõli tuumaelektrijaamas Pripjati lähistel. Avarii oli rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala järgi kõrgeima ehk 7. taseme õnnetus.
21. sajandi teise kümnendi seisuga oli see 2011. aastal toimunud Fukushima tuumaõnnetuse kõrval teine sama taseme tuumaõnnetus. Katastroofi tagajärgede likvideerimises osales rohkem kui 600 000 inimest.
Kuidas ühest kusest erinevad numbrid tulid
Arstlikus komisjonis sattus Valdur uriiniproovi andma koos kooliaegse sõbraga. No aga Valduril polnud häda: “Ega see pole nii, et keera lihtsalt kraan lahti!” “Sõbrapoiss ütles, et oota ma lasen endal enne ära, küll jagub sulle ka pärast. Hiljem uurisime saatekirjast, meie numbrid olid ikka täiesti erinevad, sõber ütles, et mitte ükski number pole kokku läinud.”