/nginx/o/2020/09/21/13362122t1h7412.jpg)
“Siberi küngaste alla jäid elamata elud. Ka minu vabas Eestis sündinud ja neljakuiselt küüditatud õde puhkab nimetu kääpa all taigas,” kirjutab Silvi Kuhi Teesalu, küüditatud aastail 1950–1954.
SILVI TEESALU ⟩ Elamata elud jäid Siberi küngaste alla
Äsja ilmunud “Katki. Kodu, küüditamine, Gulag” on valus raamat. Mu süda tõmbub krampi inimeste piinade, füüsilise ja vaimse valu, otsatu väsimuse, meeleheite, lootusetuse pärast, mida nad Siberisse küüditatuna pidid taluma vaid seetõttu, et olid Eesti Vabariigi kodanikud.
“Raamat kujunes kildhaaval ja iga killu lisamise järel vajasin aega, et loetut settida lasta. Neid kirjeldusi, mida see sisaldab, ei saa üksteise otsa kuhjata, seda on liiga palju korraga kandmiseks. Hea lugeja, võta aega selle raamatu jaoks, see ei ole kerge lugemine,” kirjutab raamatu tekstide koguja Vahur Laiapea.
Esmaspäeval möödus kaheksakümmend aastat ööst, mil Eestimaa külades ja linnades prõmmiti ustele ning võõra võimu püssitorude ähvardusel viidi kodudest tuhanded inimesed Siberisse, kust paljudel ei olnudki tagasiteed. Siberi küngaste alla jäid elamata elud. Ka minu vabas Eestis sündinud ja neljakuiselt küüditatud õde puhkab nimetu kääpa all taigas.
Ema elas üle kaks küüditamist
Mõtlen hetkel meeleliigutusega Merle Karusoo tehtud filmile, kus iga Siberis surnud inimese nimi on rongiliiprile kirjutatuna kõlksumas kaugesse tundmatusse. Aitäh, see on tähenduslik mäletamine.
Aeg on suhteline väärtus, sest see muutub iga hetkega. Meile võib kaheksakümmend aastat tagasi juhtunu tunduda igaviku kaugusel ja on neid, kes manitsevad halbu aegu mitte meenutama, sest see oli nii väga palju aega tagasi ning nüüd on uued ajad.
“Keegi ei öelnud, kui kaugele pere viiakse, ja seega ei osanud keegi ka vajalikul hulgal toitu kaasa võtta. Nälg algas juba loomavagunis."
Ma olen õnnelik ja uhke, et elame vabadena Eesti Vabariigis. Meie, keda meid küüditati teise lainena pärast suure ilmasõja lõppemist, oleme veel elus ja võime osa saada tänaste inimeste vaimustavast tegevusest oma riigi arengusse panustamisel. Kolmkümmend aastat oleme ka meie noore põlvkonna kõrval oma riiki panustanud.
“Ma pole oma elus kunagi nii hästi elanud,” sõnas minu ilus, paljukannatanud ema oma vaiksel mõtlikul moel. Tema oli üle elanud kaks küüditamist.
14. juunil kaheksakümmend aastat tagasi sunniti Senta koos imiku ja pere kolme alla kümneaastase lapsega autokasti ja siis Jaagarahus laevale, seejärel loomavagunisse Paldiskis. Pärsama kohaliku hoiupanga juht isa Heldur kui aktiivne Kaitseliidu puhkpilliorkestri juht, tuletõrjekomando vabatahtlik liige ja paljude kohalike ürituste hing, kamandati püssi ähvardusel paigale, mistõttu ta ei saanud aidata emal suure pere reisipakke kokku panna.
Oli ilus suvine aeg ning keegi ei teadnud, et pakkima peaks ka Siberi talve jaoks. Keegi ei öelnud, kui kaugele pere viiakse, ja seega ei osanud keegi ka vajalikul hulgal toitu kaasa võtta. Nälg algas juba loomavagunis teel olles. Isa aitas Paldiskis kompse kanda, kuid siis kamandati mehed teise rongi, mis hommikuks oli läinud, ning lapsed ja naised ei teadnud meestest enam mitmeid aastaid või kunagi.
Meie tugevus on ühtsuses
Mäletama peab, et osata hoida oma riiki, hoida enda ja laste ning lastelaste elusid. See on võimalik, kui otsused, mida teeme, on mitte ainult targad, vaid ka kaaskodanikku arvestavad. Seda mõtet hindan eriti. Meie tugevus on meie ühtsuses. Seda nii oma kodus kui ka naabritega suheldes, nii oma riigi piires kui ka kaugemal.
Eile tundsin ma seda ühtsust, kui Taaliku kandi külade inimestega supelranda suveks ette valmistasime. Meid oli palju ja me tundsime, et hoolime oma kodukohast ja naabritest.