ERKI AAVIK ⟩ Minge kõik metsa!

Metsaraie. Foto on illustratiivne. FOTO: Meelis Meilbaum

“Kas Eestis raiutakse metsa liiga palju ja valesid metsi või kannatab meie loodus praeguse välja ja ehk rohkemgi?” küsib Erki Aavik, aastakümneid jahinduses tegutsenud saarlane.

Erki Aavik FOTO: Erakogu

Üks üsna tähelepanuväärne soomlane Max Jakobson poetas kord, et Eesti ja Soome üks suguluse avaldusi on meie riikide administratiivse ülesehituse päritolu – mõlemad puud on kasvanud samast, Tsaari-Venemaa tohutust bürokraatiakännust. Tollal, 90-ndate algupoolel ei jõudnud selle mõtte sisu mulle kogu tões kohale.

Bürokraatia ei ole oma algtähenduses ei halb ega hea, kuid igapäevakõnes väljendab see sõna ikkagi halvustust. “Bürokraat” on suisa sõimusõna ja viitab millegi tegemata jätmisele, sagedamini nagu-tegemisele ning hoolimatusele asja sisu ja inimeste suhtes. Väljend “linnukest kirja saama” on ka sellesama nähtuse väljendus, et midagi on justkui tehtud, paberi peal on kõik korras (linnukene vastavasse ruutu kantud!). Tegelikult aga on asi tegemata või tehtud kehvasti, igal juhul on tegelik eesmärk saavutamata.

Linnuke kirjas!

Just selline “linnuke kirjas”-mulje jääb metsanduse käekäigu ja riikliku raiepoliitika kohta avaldatavat lugedes. Ligi 50 aastat jahinduses tegevana olen teemaga mõnevõrra tuttav, kuid kindlasti mitte asjatundja. Seetõttu võtangi sõna mulle tuttaval teemal ehk asja käsitlemise ja esitamise asjus.

Lihtsustatult on tegemist küsimusega, kui palju tohib metsa raiuda, ja sellest tuleneva vaidlusega nende vahel, kes tahavad rohkem ja kes tahavad vähem.

Maaülikooli metsaprofessor näitas mõned head aastad tagasi, kuidas metsanduse statistikat “kujundatakse”. Kõige meeldejäävam näide oli, et lageraiealadel lühikese aja jooksul vohama hakanud võsa on teatud arvestusmeetodiga bilanssi võetud pealekasvanud metsana – biomass, täpsemalt puidumass ikkagi. See tähendab, et aruande lugejale jääb mulje, et nii palju kui raiusime, nii palju on ka asemele kasvanud. Kuigi tegelikult ei ole ja ei tule ka, sest omasoodu hoogu läinud võsast ei pruugi mahavõetuga samaväärset metsa üldsegi kasvada. Aga – linnukene kirjas!

“Kas on võimalik, et töösturid, metsa-kasvatajad, jahindus-kogud, looduskaitsjad ja iseäranis RMK prooviksid üksteise pealt teki oma poole tirimise kasvõi prooviks kõrvale jätta?”

1

Sarnaseid “võtteid” oli ikka üksjagu...

Kostab kaebusi, et RMK raiub ka kaitsealadel ja üldse – teeb, mis tahab. Eraomanikud aga...

Kuidas on tekkinud nii tava- kui ka riigiõiguslikult, nii kõlbeliselt kui ka filosoofiliselt täiesti vastuvõetamatu olukord, kus ka metsanduses, nagu paljudes teistes valdkondades, on kodanik ja riik ühes ja samas asjas vastandunud, erinevatel positsioonidel, erinevate õiguste ja kohustustega?! Vaenlased!

Milline on tõde? Kas Eestis raiutakse metsa liiga palju ja valesid metsi või kannatab meie loodus praeguse välja ja ehk rohkemgi? Paljude inimeste (!) isiklik toimetulek ju sõltub sellest! Seejuures on oluline asjade tähtsuse järjekord. Muidugi on tähtis, et raiutud metsa väärindamata ei müüdaks, kuid kas graanul või mööbel või puitmaja või... on metsa kui loodusvara vaates siiski teisejärguline.

Kahjurid ja haigused võtavad oma. Praegu kehtib müüja turg, see tähendab – kaup on defitsiitne ja müüjad dikteerivad hinda. Hiljuti oli olukord vastupidine. Nii see oli, on ja jääb, ehk – kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle vastupidi.

Nii väikeste mahtude juures, kui on Eesti erametsaomanike varanatukene, ei pruugi abi olla vanatestamentlikust õpetusest lahjadest ja rammusatest lehmadest ehk soovitustest headel aastatel nii palju tallele panna, et kehvad aastad üle elada. Tagasisaadud metsatüki müük aitab enamasti just ja just järje peale saada või siis mõne olulisema asjaga toime saada, et edaspidi jälle peost suhu elada.

Naeruväärne kemplus

Kas on võimalik, et põhilised asjaosalised, nii töösturid, metsakasvatajad, jahinduskogud, looduskaitsjad – ja kõik need ka, keda ei ole meeles praegu siia kirja panna –, iseäranis RMK usaldaksid teatud olukorras olla ausad ja prooviksid üksteise pealt teki oma poole tirimise kasvõi prooviks kõrvale jätta? Et need, kelle vara ja tuleviku üle kaubeldakse – sest niinimetatud riigimets ei ole ametnike ega RMK ülemuste oma, vaid Eesti kodanike oma, sest ka erametsad on kaudselt rahvuslik vara –, saaksid teada, milline see olukord meie metsas tegelikult on.

See võiks olla võimalik kogenud, tegelikult (!) kogenud läbirääkija juhendamisel ja vahendamisel. Siiski tundub see naiivse unistusena, sest kala hakkab ju teatavasti mädanema peast. Ja kuni kõrgema võimu kandja ehk rahva esindajad ja nende nimetatud ja valitud (?) tegelased oma tegelike ülesannete täitmise asemel naeruväärse kemplemisega tegelevad, panevad bürokraadid linnukese kirja ja kõik jätkub.

Niisiis tuleb igaühel, keda see teema puudutab ja huvitab, ise õiged otsused teha ning valida end esindama inimesed, kel on mõistust ja tahet tegelikult asjast aru saada ja heal juhul ka midagi tegelikult valmis teha.

Tagasi üles
Back