/nginx/o/2019/06/26/12302762t1h2ee5.jpg)
“Saaremaa muuseumi kirjastatud kaheaastaraamat sisaldab väärtuslikku tarkust silmaringi laiendamiseks,” kirjutab ajaloolane Bruno Pao.
BRUNO PAO ⟩ Teadmised kodupaigast seovad hinge ja vaimu
1. septembril läksid lapsed jälle kooli tarkust taga nõudma. Piki kõnniteed, minu koduakna alt läbi. Lähim kool asub vana gümnaasiumi platsil. Ümbruses on veel alles maju, kus elasid elutargad õpetajad. Nende teadmiste tolleaegsed allikad olid enamasti asjatundlikult kirjutatud ja hoolikalt poogitud raamatud. Juhuse tahtel on mõni mälestusesemena sattunud ka minu raamaturiiulile. Neid sirvides leiad mugandatud tõlkeid saksa keelest, mis kinnitab meie pärandkultuuri suundi. Martin Lutheri tõlgitud piiblist alates.
Virgutab kogukondlikku olemist
Veel mu vanemate kooliskäimise ajal oli tähtsaim õppeaine piiblilugu. Sellelt pinnalt kinnistus rahva hulka kihelkondlik vaim kohaliku kirikukella helina saatel. Vahemärkusena – alles mõni nädal tagasi pandi ka Kuressaare Laurentiuse kiriku torni tagasi aja kulgu märkiv kellahelin. See virgutab kogukondlikku olemist. Inimloomuses on peidus loomulik tung hoida oma kodu ja perekonda, elada külas või väikelinnas ning austada oma asupaika. Elu jooksul leitakse rahvatarkust iga juhtumi jaoks juurde.
“Olen neid üllitisi, Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatuid hoidnud entsüklopeediliste teostega ühel riiulil, sest teadmised kodupaigast seovad hinge ja vaimu.“
Väärtuslikku tarkust silmaringi laiendamiseks levitab ka tänavune Saaremaa muuseumi kirjastatud kaheaastaraamat. Selle lehekülgedelt leiame jätkuloo Saaremaa kihelkondadest (Karja) ja kodusaare ajalugu avavaid artikleid, mis on sisukad ja hästi toimetatud. Siinjuures tuleb veel kord tunnustada muuseumi kauaaegset ajaloolast, toimetajat ja sihiseadjat Olavi Pestit, kes on kaheaastaraamatute sünni juures ja nende koostamise eestvedajana tegutsenud juba kolmkümmend aastat.
Süvendas varasemaid järeldusi
Seekordne teemade ring kaheaastaraamatus 2019–2020 avardab veelgi uusi horisonte Kuressaare ja Maasi linnusest, Kuressaare merekoolist, Saaremaa esimestest elektrijaamadest, Punaarmee õnnetust dessandist Hindu ja Vintri randa sügisel 1944 ning mõnda muudest uurimistöödest. Silma paistavad mitmed kirjutajad.
Muuseumi oma uurija Priit Kivi on asunud süvendatult uurima merenduse olulisi tahke. Toomas Sannikas, elukutselt elektriinsener, käsitleb elektrifitseerimise ajaloolisi probleeme Kuressaare linnas. Noor andekas sõjaajaloolane Fred Vendel uurib Teise maailmasõja uusi allikaid ja avab neid sageli värske nurga alt. Tema joonistatud Vene laevastiku vahikaatri KM-108 vaade tuletas mulle meelde reisi samasugusel kaatril Orjakust Triigi sadamasse 1946. aasta suvel, kui saarte väeosa ülem kindral Romanenko käis Hiiumaal ühte polku kontrollimas. Kindral istus laeva keskosas esinduskajutis ja mina, poisiklutt, madruste poolt peidetuna meeskonna kubrikus vööris. Tol ajal polnud ju Hiiu- ja Saaremaa vahel mingit avalikku ühendust.
Tarkuse teele tagasi tulles pean tunnistama, et raamatus toodud arutelu Saaremaa kihelkondade tekkest süvendas minu varasemaid järeldusi Lääne-Saaremaa kogukondade liitumisel kihelkondadeks selles, et nimetatud randlaste elulaad kestis pikemalt viikingiaja korralduse lainel. Niinimetud reked elasid rohkem merel, sest nende rannikupõllud olid viljakasvatuseks ja loomapidamiseks liialt rihvased ehk huumusevaesed. Meri pidi toitma.
Olen neid üllitisi, Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatuid hoidnud entsüklopeediliste teostega ühel riiulil, sest teadmised kodupaigast seovad hinge ja vaimu. Saan oma saart uhkusega ka külalistele näidata.