MÄLESTAME ⟩ Bruno Tisler

Bruno Tisler Foto: Erakogu

Lahkunud on Bruno Tisler – mees, kes sõitis autobussi roolis nii palju kilomeetreid, et see teekond ulatuks koguni 75 korda ümber maailma.

Bruno kasvas üles Laadjala küla taluperes esiklapsena. Peres oli kuus last. Bruno lapse- ja koolipoisipõlv möödus 16 ha suuruses asunikutalus, kus kõik tööd tuli teha käsitsi. See kasvatas temas suurt tööarmastust.

Bruno koolitee algas Laadjala algkoolis, kus ta lõpetas kuus klassi. Pärast nõukogude võimu kehtestamist 1944. aastal ei olnud talunike elu kerge. Kõik mehed alates 16-aastastest poistest aeti talvel nädalaks metsatöödele Mustjala külla Nuudinõmme metsa, toidumoon kaasas. Bruno päästis sellest 1947. aastal kooliminek. Õppinud kaks aastat Kuressaare Tööstuskoolis (mis praegu kannab nime Kuressaare Ametikool), omandas ta seal tööriistalukksepa eriala koos kaheksa klassi haridusega. Pärast kooli lõpetamist suunati Bruno kaheks aastaks tööle Tallinna Ekskavaatoritehasesse.

1951. aastal ootas teda ees vene kroonu – teenistus kaugel Volga ääres kestis pea neli aastat. Seal õppis Bruno kuus kuud sõjaväe range režiimiga autokoolis, lõpetas selle edukalt ja sai autojuhiload. Puhkust sel ajal armeest ei antud ja koju ta teenistuse ajal ei pääsenud.

1955. aastal jõudis Bruno tagasi kodusaarele ning asus tööle Saaremaa Autotranspordibaasi nr 11 bussijuhina. Esimene buss, mida ta roolis, oli GAZ-AA-tüüpi, puust ja presendist kerega sõiduk, mis liikus kiirusega 30–40 km/h. 1961. aastal anti tema käsutusse vana LAZ-tüüpi buss, mis tuli ühe kuuga korda teha. Selle bussiga sõitis Bruno ainsa juhina üheksa aastat, kokku 900 000 km. Lisaks kohalikele sõitudele viis ta reisijad kuuel korral Moskvasse ja Peterburi, lisaks veel Kaliningradi, Krimmi, Kaukaasiasse. Bussijuhi töö oli raske, kuna lisaks sõitjate teenindamisele tuli hoolt kanda bussi tehnilise seisundi eest.

1970. aastal sai Bruno lõpuks paarimehe. 1974. aastal saavutasid nad Eesti Autovedude vabariikliku ühenduse süsteemis ainulaadse rekordi, läbides LAZ-tüüpi bussiga esimese miljon kilomeetrit ilma bussi kapitaalremondita. Seejärel anti meeste käsutusse Saaremaa esimene LAZ Turisti buss, millega nad sõitsid samuti miljon kilomeetrit.

Kolmas miljon kilomeetrit kapitaalremondita täitus 1990. aasta oktoobris Ikarus-bussiga.

Bruno lõpetas 37 aastat kestnud bussijuhitöö 1992. aasta märtsis, olles sõitnud 3 miljonit kilomeetrit ehk 75 korda ümber maakera. Teist sarnast meest, kes bussi tehnilist korrasolekut nii hoolega valvas, andis autobaasis otsida.

Bruno oli abielus 52 aastat (1956–2008), kuni lõppes abikaasa elutee. Tal on kaks last, neli lapselast ja kolm lapselapselast.

Tema suur hobi oli kogu elu muusika. Eeskuju andis Brunole isa Anton, kes mängis lõõtspilli ja osales Kaitseliidu orkestris. Muusikahuvilised on ka Bruno kaks tütart ja kaks tütretütart, kes kõik on lõpetanud Kuressaare muusikakooli. Kaks neist töötavad praegu muusikakoolis õpetajatena ja koorijuhina.

Bruno mängis 30 aastat Vabatahtliku Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestris trompetit ja kultuurimaja puhkpilliorkestris baritoni. Muusikamehena võttis ta osa kaheksast üldlaulupeost.

Pidev huvi oli tal akordionite vastu. Ta mängis ise pilli, parandas, häälestas ja ehitas uusi akordioneid kogu pensionäripõlve aja. See on täppistöö. Tema parandada on olnud kümneid akordioneid ja lõõtspille nii Saaremaalt kui ka mandrilt. Pidevalt osales ta Pärnus toimunud lõõtsa- ja akordionimängijate kokkutulekutel.

Ükski peresündmus ei möödunud ilma musitseerimiseta. Bruno mure oli noorte hääbuv huvi akordionimuusika vastu. Suurt rõõmu valmistas talle lapselaps, kes sai oma akordioni algõppe muusikakoolist ja edasi juba vanaisa käest. “Selleks et saavutada tulemusi, tuleb mängida ja harjutada iga päev. Järjekindlust peab olema. Motoks: raske õppustel, kerge lahingus,” ütles ta ikka.

Bruno teadis väga palju rääkida poliitikast ja oli ise Rahvarinde liige 1988–1993. Talle meeldis arutada ja diskuteerida sõpradega kõigest, mis päevakorral ja aktuaalne.

Bruno oli lugupeetud inimene nii pere keskel kui ka tuttavate ja sõprade ringis. Iga töö, mis ta ette võttis, oli tehtud korralikult, täpselt ja hingega. Tema eluseisukohad, mida ta oma järeltulevatele põlvedele edasi andis, olid väga põhjalikud ja läbimõeldud. Tal oli suurepärane oskus olla elu suhtes kogu aeg positiivne ja elurõõmus.

Iseloomult oli Bruno otsekohene ja nõudlik nii enese kui ka teiste vastu.

Pere, sõbrad ja tuttavad on ülimalt tänulikud selle kogemuse eest, et nendel on olnud võimalus veeta aega selle auväärse mehega.

Aitäh Sulle, Bruno!