Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

ANDRES SEPP ⟩ Vabandust, aga kus te enne olite?

Meepurk. Pilt on illustreeriva eesmärgiga. FOTO: unsplash.com

“Miks te arvate, et nädal-kaks enne valimisi on kõige õigem kraamida sahtlipõhjast välja nelja aastaga veidi rooste läinud poliittehnoloogilised oskused, meelitada moosiga paljulapselisi peresid või ennenägematute võileibadega eakaid saarlasi?” küsib kandidaatidelt Saarte Hääle ajakirjanik Andres Sepp.

Andres Sepp FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Küllap te mõistate hästi, et sel pühapäeval tulevad üsna madala aktiivsusega valimised. Igale volikogukohale ligi kümme tahtjat, valijate häältel tugev raha lõhn juures. Hind ei loe, kuid teate sedagi, et valimisetiketiga moosi- või meepurk ei garanteeri midagi.

Tähelepanumajanduse karmid reeglid ütlevad, et kui teist ei räägita, pole teid olemas, kui propagandat ei tee, pole lootustki. Vürtsikiluämbri kõrvale aetud mesijutt võib, aga ei pruugi tulu tuua.

Teises küljest – isegi väga halb reklaam võib meelde jääda, mis siis, et mõni vaataja peab sind idioodiks, kuna kasutad “usutlust” tehes mikrofonina seent ja vaatajale tuleb nutt kurku. Sest nii halb on.

Kes maksab, tellib muusika

Võid katsetada nii, et lased oma nimekirja inimestel korraldada eakate päevakeskuses ürituse vanavanemate austamiseks. Mõnele kohaolijale tuleb jälle piinlikkusest pisar silma, sest loodetud ilusa ürituse asemel on nad sattunud totaalsele propagandapeole.

Ohjeldamatu enesekiitusega kokku ei hoita, lauad on võileibadest, kookidest ja alkoholivabast vahuveinist lookas. Korraldajad tunnistavad ausalt, et kes maksab, tellib ka muusika.

Üks maksjatest tõdeb, et pole neli aastat külas käinud. Iseasi, kas seda ikka oli vaja öelda. Mõnele võib jääda mulje, et valijat ongi vaja iga nelja aasta tagant. Aga võib-olla polegi tihedamat tähelepanu tarvis, kui ajaleht saab päev hiljem kirja, kus seisab, et vanurid olid rõõmsad, sest “selliseid võileibu olime senini näinud ainult televiisorist, presidendi vastuvõttudelt”.

Head isu ja palun mõelge ikka oma peaga.

Nädal enne valimispühapäeva ärkab nelja-aastasest sotsiaalmeediakoomast endine vallavanem ja teab, et just nüüd on õige aeg kirjutada ja mõtteid jagada. Ta on kuulnud, et vahepeal isegi Facebook ei töötanud. “Julgen arvata, et järgmise postituseni jõuan kiiremini kui nelja aasta pärast,” kirjutab mees, vabandab ja tahab nüüd jälle vallavanemaks saada. Ta kandideerib valimisnimekirjas, mis ei julge tunnistada oma erakondlikku tausta.

Abi peaks tulema puhtast südamest

Teine, eelmistel valimistel valimisliiduna müüdud nimekiri teeb risti vastupidist. Üks sinitoonides erakonna kandidaat esineb sõjaprintsessina, teine toob oma poliitkolleegid ootamatult toidupanga vabatahtliku tööd tegema. Selgitades seejuures, et lipukesi ja vilesid külge ei pane: “Päris mitu inimest avaldas arvamust, et võib-olla oleksid valmis ka püsivalt appi jääma, et mis sel pensionäril kodus ikka teha. Eks tõde selguks hiljem.”

Muidugi, abikäsi on vabatahtlikel organisatsioonidel ikka vaja. Kuid kus te enne olite? Miks te ei tulnud näiteks suvel või ei oodanud ära valimiste päeva ja pakkunud end siis appi? Nagu päris puhtast südamest või nii, mitte tagamõttega teenida plusspunkte ja võimalik, et mõned lisahääled.

Lasterikaste ühenduses on sadu liikmeid ja ootamatu pakkumine tekitab paljudes küsimusi. Protestide hajutamiseks on hea tuua mängu demagoogiavõtted: kas loobume valimiste aastal ka riigikogulaste katuserahast, kas ütleme ära mustikamoosist, millel peal erakonna sümboolika?

Muu hulgas tekib FB arutelugruppi küsitlus, kus peab võitma “õige” vastusevariant: “Valimised on õige aeg oma huvides tegutseda.” Sest kes kirjutaks alla väidetele, et parteilase vabatahtlik töö ei ole OK, katuseraha ei ole OK või et ühendus ei ole poliitikaga tegelemise koht. Alternatiivina pakub ühe teise erakonna nimel kandideeriv grupi liige ka mõistliku variandi: “Sama võimalust appi tulla peaks pakkuma kõikidele erakondadele.”

Suurte perede ühenduse toidukogumisringide vabatahtliku abi pidi olema ilma “vilede ja lipukesteta”, kuid tilk tõrva selle meepüti siiski reostas.

Kuidas muudmoodi saab nimetada seda, et üks kandidaat ei saanud kiusatusele vastu, käis eelmisel pühapäeval mööda Selverit erakonna nime ja värvides jopega ning jagas pärast helkureid. Piinlik lugu.

Tagasi üles
Back