PEREARST ELO LEMBER ⟩ Kartma peab haigust, mitte vaktsiini

Elo Lember Foto: Erakogu

“Kui saame halba ennetada, miks me seda ometi ei tee? Kogu maailma ja mu isiklik arstikogemus ligi 800 inimese vaktsineerimisel on tõestanud koroonavaktsiinide efektiivsust ja ohutust. Ohutust ka lastele ja rasedatele,” kirjutab Orissaare perearst Elo Lember.

Koroonast me enam lahti ei saa, aitaks ainult vaktsineerimine. Kui alfatüve puhul piisanuks koroona peatamiseks 70protsendilisest vaktsineeritusest, siis praeguse ülinakkava deltatüvega on vaja 90-protsendilist karjaimmuunsust. 90%.

Mullu oktoobris tekkinud deltatüvi levib alfast neli korda isukamalt ja tema haiguskulg on raskem. Kuni on inimesi, kelle sees viirus takistamatult paljuneda ja muunduda saab, see hullus ei lõpe.

Mõnigi lootis “kahtlasest” vaktsiinist koroona vaibudes pääseda, aga vaibumise asemel oleme uue plahvatuse keskel. Pooldan seda, et vähemalt meelelahutus pandaks vaktsineerimata inimeste ees lukku. Diskrimineerimine? Sugugi mitte – see on olnud vaba valik. Elagu demokraatia!

Tahtmatud nakatajad

Arstiabi need inimesed ju saavad. Nad lihtsalt on otsustanud teistega mittesolidaarsed olla. Olgu, ise haigust ei karda, aga… Andres Reinarti tegu, mis lõppes kolme inimese surmaga, kvalifitseeriti mõrvasüüdistuse asemel liikluskuriteoks, sest kohus leidis, et “tõestatud on tahtlik liiklusnõuete rikkumine, kuid mitte tahtlus põhjustada raske tagajärg”.

Kui paljudel meist sai õiglustunne riivatud? Aga kas olukorras, kus koroonavaktsiin ei ole enam defitsiit, ei käitu vaktsineerimata täiskasvanu roolijoodikuga samaväärselt? Karm? Inimene võib olla haige eriliste haigusnähtudeta, ent nakatada kogemata teise, kes foonhaigus(t)e tõttu sureb.

Isiklike eksimuste eest peame niikuinii maksma omaenda raha, aja või tervisega. Kuidas aga korvata teise inimese kahjustamine? Vabandada võib lõputult, aga tervist või elu see tagasi ei too.

On fakt, et täna on intensiivravis viibijatest 95% vaktsineerimata. Ükski krooniline haigus vaktsineerimise vastunäidustuseks pole.

Näiteks vaktsineerisime edukalt keemiaravi saanud inimesi (eelnevalt muidugi vähiarstiga konsulteerides), sest nõrgestatud immuunsüsteemi korral kaalub oht surra koroonasse üles kõik muu. Ja surra nagu katkutõbine ühtegi tuttavat nägu nägemata, ainult maskides “tulnukad” ümber, oleks õudne. Me ikka loodame, et meiega halba ei juhtu, aga surevad isegi maski- ja vaktsiinivastased. Õnneks ei tapa see viirus lapsi, aga veelgi muundudes võib hakata ka seda tegema.

Koroonavaktsiinid töötati välja juba aastal 2003, aga siiani polnud neid lihtsalt vaja. Tänagem õnne, et elame tehnoloogiaajastul, mis võimaldas vaktsiinide tootmise nii kiiresti käima lükata. Kõik neli meil kasutatavat vaktsiini (kaasa arvatud AstraZeneca) on väga head. Jah, nad on andnud teistega võrreldes enam reaktsioone, aga see on tundidega mööduv seisund, andes tunnistust immuunsüsteemi korralikust käivitumisest.

Vaktsiini põhjustatud halb enesetunne tekib esimese ööpäeva jooksul, mitte hiljem. Kui mõni inimene on kahtlustanud vaktsiini kõrvaltoimet nädalaid või kuid pärast süsti, on tegemist olnud juba mõne uue seisundiga. Kartma peab ikka haigust, mitte vaktsiini. Kõik need jutud trombidest või muust hirmutavast pole õnneks tõeks saanud, on vaid üliväikese võimalusena tootjate poolt ausalt välja toodud, nagu seda tehakse kõigi ravimite puhul. Asjaolude kokkulangemist tuleb ikka ette.

Tulge vaktsineerima!

Tänan südamest kõiki inimesi, kes kevadel vaktsineerimas käisid! Kuna tookord tuldi meie majja hea tujuga, siis sai lobiseda, nalja visata – psühhoteraapia nii arstile kui ka patsiendile. Oli enneolematu vaktsineerida nii lühikese ajaga nii suur hulk inimesi, lisaks veel kahe süstiga.

Oleme uhked, et raisku läks vaid mõni üksik, sel hetkel kullahinnaga doos. Seejuures oli vaktsiin 10-doosilistes ampullides ja tuli tundidega ära kasutada. Mida nooremaks kutsutute rühm aga läks, seda rohkem oli keeldujaid. Suvel me tõesti enam ei vaktsineerinud, kuna võhm oli väljas. Pealegi hakkas haigla juures tegutsema vaktsineerimiskeskus, defitsiidiaeg sai õnneks otsa.

10 doosi korraga

Perearsti jaoks ongi suurim probleem see, et ei toodeta ühedoosilisi ampulle. Seetõttu saame uuesti vaktsineerima (kaasa arvatud 65+ vanuses inimesi) hakata siis, kui soovijaid on piisavalt palju. Helistage! Ühesüstlaline on õnneks gripivaktsiin, mis 65+ inimeste tasuta süstimiseks äsja perearstide külmikutesse jõudis. Seega tulge, millal soovite.

Osa enese teadmata koroonat põdenud ja antikehadega inimesed lootsid, et ehk tuleb koroonapass ka neile, aga paraku mitte. Antikehad veres tõestavad küll läbipõdemist, aga ükski arvväärtus ei vasta küsimusele, millal see oli ja kui suur on kaitse. Kui põdemine on andnud arvväärtusteks näiteks 100, siis vaktsineerimine 1000 ühikut. Antikehad vähenevad ajaga, mis on normaalne.

Palju tähtsamad on põdemise või vaktsineerimise järel luuüdis, põrnas ja lümfisõlmedes tekkivad mälurakud, mida verest määrata ei saa, mis aga pahalasega kokku puutudes hakkavad kohe uusi kaitsekehi tootma. Immuunmälu kestab antikehadest tunduvalt kauem ning sellel põhinebki lootus vaktsiinide pikemale kaitsele kui vaid aasta.

Hea on see, et nüüdsest piisab digilukku kantud positiivsete antikehadega inimesele (apteegist ostetav näpuvere kiirtest ei sobi) vaid ühest vaktsiinidoosist – koroonapass kehtib aasta peale süsti. Lõputu antikehade määramine on raiskamine. Nagu ka vale ajastusega tehtud antigeeni kiirtestid, mis on tõesed vaid haiguse 4.–5. päeval, enne ja pärast võivad osutuda valenegatiivseteks. Täpseim on ikkagi spetsiaalset testitegijat ja aparatuuri nõudev PCR-test, ehkki siingi on võimalikud nii valepositiivsed kui valenegatiivsed vastused.

Liiguvad ju sügiseti ringi koroonaga sarnaste sümptomitega rino-, adeno- ja paragripiviirused, samuti allergiline nohu-köha, tee neil siis vahet. Ülimalt oluline on fikseerida haigusnähtude 1. päev. Seda ka nakkusohutuks tunnistamisel, milleks on kokku lepitud haiguse 11. päev kestusega kuus kuud, edaspidi ehk aasta.

Kaitseb küll!

Nakkuskandlust ilma haiguseta pole olemas, aga jama on see, kui inimene on haige midagi erilist tundmata – laste ja noorte puhul on see tavaline. Just eakate sugulaste kaitseks on ülioluline lasta lapsed alates 12. eluaastast vaktsineerida. Muidugi võivad haiged olla ka vaktsineeritud, ise seda tundmata, aga siis on viirust ninalimas oluliselt vähem ning nakatamiseks läheb vaja tõelist lähikontakti. Levib valearusaam, et vaktsiin ei kaitse. Kaitseb küll ja kuidas veel! Need nakatunud ei sure ja tervenevad hoopis kiiremini. Lisakaitse annab alati mask.

Tõenäoliselt saame loota täielikku immuunsust alles pärast korduvaid tõhustusdoose, eks aeg annab arutust. Seni peame õppima koroonaga koos edasi elama, nagu seda on osanud mitte-Ida-Euroopa riigid. Saatus hoiab neid, kes iseennast hoiavad.