Kalapüügiga kipub olema nagu naisterahva moosimisega – püüda võid küll kogu hingest, aga koju lähed ikka tühjade pihkudega. Kalamees ei pruugigi seejuures kehv olla. Õnne peab olema. Ja meriforell, keda kaks kalameest sel kenal päikselisel tormieelsel sügishommikul püüda otsustavad, ei ole teps mitte loll, tuleb välja...

Tellijale Tellijale

"Ühekorra käis kümme merikat landi otsas, nendest sain reaalselt viis kätte. Ühe mõõduka võtsin koju, kaks olid väiksed ja kaks olid mõõdus, aga kudekala ei tahtnud ära võtta – las ajavad oma asja lõpuni," pajatab vähemalt seitsmeaastase staažiga tulihingeline "punasepüüdja" Sergei Semy Morgun.

Tookord läks tal siis viis meriforelli veel käest. Üks neist olnud kena suur, aga eks need suured kipuvadki ära minema, teab Semy. Kõlab nagu tüüpiline kalamehejutt, aga kõlab vähemalt hästi. "Ilm oli väga sombune ja vihmane, suhteliselt külm ja märg, nagu öeldakse – õige merika ilm," naerab ta.