TARTU RAHU ⟩ Päev, mil Eesti esimest korda ise määras oma tuleviku

Seda mõtet kasutas omal ajal vaba Eesti esimene välisminister Jaan Poska, et toonitada Tartu rahu tähtsust meie rahva ja riigi ajaloos.

Neid sõnu tuletas täna hommikulKuressaares vabadussõja ausamba juures toimunud Tartu rahu 102. aastapäeva mälestusmiitingul meelde ka riigikogu liige Tiiu Aro.

Veel rääkis ta põhjustest, mis omal ajal tõid Vabadussõjas eestlastele võidu, tehes rõhuasetuse eelkõige psühholoogilistele momentidele – kindel rahvuslik meel, kustumatu vabadusiha, kõrgem kultuuriline tase võrreldes vastasega, arenenud kohuse- ja korratunne.

Samas tuletas aga Tiiu Aro kuulajatele meelde, et kaasaja rahutus maailmas lasub meie kõigi õlgadel vastutus hoida nii rahu kui ka meie riiki.

Teatud kindlustunde selleks annab aga rahvasaadiku arvates 2022. aasta Eesti rekordiline kaitse-eelarve, mis ulatub ligi 750 miljoni euroni.

Mälestusmiitingul sõna võtnud Saaremaa vallavolikogu esimees Jaanus Tamkivi tsiteeris aga taasiseseisvunud Eesti esimest riigipead Lennart Merit, kes on Tartu rahulepingut meie riigi sünnitunnistuseks nimetanud. Tamkivi sõnul pole vist enam täpsemalt ja ilmekamalt seda dokumenti iseloomustada võimalik.

Praegu kehtivast ametlikust ajalookäsitlusest mõnevõrra erinev, samas aga ajalooliselt vettpidav oli eilsel mälestusmiitingul Saaremaa Vabadusvõitlejate Ühindust esindanud Jaen Teäre sõnavõtt. Nimelt tegi ta kriitikat meie praeguste lääneliitlaste aadressil, kes sajand tagasi rahust midagi kuulda ei soovinud.

„Meile loobiti ju kaikaid kodaratesse igalt poolt,” tõdes ta. „Eriti hullud olid prantslased, nemad ei tahtnud rahust [Ida-Euroopas] midagi kuulda. Inglise sõjaminister Churchill ütles aga: „Te võite rahu küll teha, kuid ärge tehke seda lõplikult!”

„Sama meelt oli ka USA,” jätkas Teär. „Kuid eestlased sõda ei tahtnud, sest jõudes Petrogradi alla selgus, et kui me edasi läheme ja Judenitši armee juhtub Põhja-Venemaa vallutama, me oma riiki ei saa, me jääme endiselt [Venemaa] kubermanguks.”

Jan Teäri sõnul tuli eestlastel toona teha valik, lükata tagasi suurriikide nõuded ja tõmbuda tagasi oma piiridesse. „See saigi lõpuks meie rahuläbirääkimise aluseks,” tegi ta järelduse. „Üks väike rahvas oli saanud hakkama suure asjaga.”

„Sõdu ei võideta üksnes mõõga ja eelarvega, vaid ka sõna ja palve jõuga,” ütles Tartu rahu mälestusmiitingul esinenud Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaan. „Kui meil on relvad, aga pole kaitsetahet, ei ole rauast palju kasu, sest tänapäeva sõdu ei peeta vaid füüsilises, vaid ka tunnetuslikus ja virtuaalses ruumis.”

Vaimulik tsiteeris helilooja Jüri Reinveret, kes vaid mõned päevad tagasi tundis muret, et kaasaja Eestis on vähe inimesi, kes kannavad kultuurilist ja vaimset järkepidevust. Samas vohavad aga keskpärasus ja rahvale meelepäraseks olemise soov.