/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/03/24/14444416t1hfa5a.jpg)
Sõja tõttu jõudsalt kerkinud kütuse, väetiste ja muude sisendite hinnad võivad kaasa tuua väetiste kasutamisest loobumise ja saagikuse languse.
Saaremaa põllumeeste liidu juht, maakonna suurim piimatootja Tõnu Post ütles, et tema ettevõtetel on algavaks külviajaks olemas kõik vajalik, nii sõnnik kui ka mineraalväetis. Mitte kõik tootjad pole sama heas seisus.
“Tean, et osal põllumeestel ei ole väetis kohale jõudnud,” lausus Post. “Plaan oli osta Vene väetist, aga kuna väetise eksport pandi kinni ja algas sõda, siis on väetis siiani tulemata.”
Väetisehind mitmekordne
Võrreldes aastatagusega on väetiste hinnad kolm-neli korda tõusnud. Sellise hinnatõusu juures ei pruugi väetise ostmiseks kulutatud raha enam viljamüügist tagasi tulla ning seega jätab nii mõnigi maaharija väetise ostmata. Seda vaatamata sellele, et ka põllumees saab vilja eest enneolematult head hinda.
Sel kevadel Posti sõnul temal väetisest veel puudust pole. Kui ilm soosib, tuleb Saaremaal sügisel normaalne saak. Väetisenappus hakkab tunda andma sügiskülvides, mis toob kaasa saagikuse languses.
Ettevõte, mis koristab hektarilt keskmiselt viis tonni teravilja, peab ilma väetiseta leppima 3,5–4 tonni teraviljaga hektarilt.
“Taim ei suuda ilma väetiseta võrsuda niipalju kui tarvis ja ta talvitub kehvemini,” rääkis Post. “Kokkuvõttes näeme kevadel põllul palju kehvemat pilti.”
Kõriska küla Nuudi talu peremees Kaido Kirst märkis, et sel aastal teeb ta kõik kevadtööd nagu ette nähtud ja taimed saavad toidetud. “Ka sügiseseks on mul talivilja väetis olemas. Mis edasi saab, ma ei tea.”
Asval tegutsev lihaveisekasvataja Kaupo Vallik, kes kasvatab sajapealist šaroleekarja, rääkis, et lihaveiste kokkuostuhinnad pole kunagi varem olnud nii kõrged kui praegu.
Viimati müüs ta kokkuostjale viis noorlooma ja sai 3,70–3,90 eurot tapakaalu eest. Looma eest maksid kokkuostjad üle 1000 euro, mis on väga hea hind. Varem maksti Vallikule tapakaalus 3,1 eurot kilo. Seegi oli kõva sõna, eriti kui mõelda, et vana looma eest sai Asva veisekasvataja paar aastat tagasi 1,2 eurot kilost.
Sõidab nüüd jalgrattaga
Kaupo Valliku Alangu talu käes on ligi 300 hektarit haritavat maad, sellest 54 hektarit teravilja all. Viljatonni eest sai põllumees aasta tagasi 190–200 eurot, nüüd 290 eurot, kuid sisendite hinnatõus sööb nii viljahinna kui ka loomade pealt makstava kõrgema hinna ära.
“Kokkuvõttes on mu sissetulekute ja kulude suhe jäänud samaks, elatustase on sama. See, mis lihahind on tõusnud, läheb teise käega ära,” ütles Vallik.
Kui millegi pealt üldse kokku hoida saab, siis kütuse pealt mingil määral. “Sõidan nüüd kodust lauta jalgrattaga,” möönab talunik, kelle laut jääb kodust siiski vaid mõnesaja meetri kaugusele.
Siiski kaalub ta iga kord, kas üks või teine sõit on mõttekas või saab ka ilma läbi. “Elektrit kulub mul õnneks vähe, vaid öösel laudas tuled põlevad. Ka liisingud hakkavad lõppema.”