TERVIS ⟩ Pisike nääre, mis mässab hormoonide ja kehakaaluga

ÜLETALITLUSEST ALATALITLUSEKS: Kilpnäärme alatalitlusega saab elada, kui rohtu võtta. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kilpnääre on üsna märkamatu elund. See liblikakujuline elund asub kaelal, kõrisõlmest veidike allpool. See ei korise, puperda ega kohise, ent täidab siiski erakordselt olulist rolli – kilpnääre toodab ja säilitab kilpnäärmehormoone, mis mõjutavad kogu keha ainevahetust. Muutusi kilpnäärme funktsioonis tunnevad omal nahal päris paljud saarlased.

Kilpnäärme olemasolu tunneme näiteks siis, kui akuutse stressi olukorras tekib tunne, et tükk on kurgus. Räägitakse, et kuna verevarustus kilpnäärmes suureneb, avaldab see kurgupiirkonnale suuremat survet ning võibki tekitada ebamugavalt lämmatava tunde. Kuid seni, kuni kilpnääre töötab nii, nagu see töötama peab, ei pruugi me seda siiski tähelegi panna. Vaikselt omaette toimetades kontrollib ta lisaks ainevahetusele ka temperatuuriregulatsiooni, inimese erksust ja meeleolu ning toodab kilpnäärmehormoone, millest tähtsamad on T3 ehk trijoodtüroniin ja T4 ehk türoksiin.

Kilpnäärme alatalitluse kõige levinumaks põhjuseks on autoimmuunpõletik – see tähendab, et organismi immuunrakud peavad tervet kilpnäärmekudet vaenlaseks, mida on vaja rünnata ja armetult nüpeldada. Rünnaku alla sattunud nääre reageerib hormoonide tootmise vähendamisega. Väga harvadel juhtudel võib alatalitluse põhjus olla seotud hüpofüüsiga, mis ei tooda piisavalt TSH-d (kilpnääret stimuleerivat hormooni) ega aktiveeri kilpnääret oma hormoone tootma. Kui aga kilpnäärme ületalitlust on ravitud radiojoodiga, tekib selle järgselt alatalitlus. Kilpnäärme kirurgilise eemaldamise järgselt on alati vajalik asendusravi kilpnäärmehormooniga.