“Päikeseaja” režissöör Liis Nimik “Tahaksin ise ka elada nii, nagu tegelased dokfilmis – looduse rüpes”

Liis Nimik Foto: Martin Vesberg / Saarte Hääl
Copy

Saaremaaga läbi ja lõhki seotud – nagu ta ise kinnitab – dokumentalist ja mängufilmide montaažirežissöör Liis Nimik, kes hiljuti tuli välja Kuressaareski linastunud filmiga “Päikeseaeg”, peab ise end kõigepealt emaks ning alles seejärel filmitegijaks ja õpetajaks.

“Olen selline Hunt Kriimsilma tüüpi filmitegija, kes vastavalt sellele, mis elu toob, kas monteerib mängufilme või teeb dokumentaalfilme nii produtsendi kui ka režissöörina,” kirjeldab Liis oma ametit. Lisaks on ta juba pea 10 aastat filmikoolis montaaži õpetanud, olles praegu ise seal ka doktorantuuris, et uurida filmimontaaži ja juhuse omavahelisi seoseid.

“Mõnes mõttes võib vist öelda, et mulle meeldib mõtelda ja siis jälle see mõttekraan täiesti kinni keerata ning lihtsalt maailma tunnetada, märgata ja vaimustuda mind ümbritsevast,” seletab Liis.

Artikli foto
Foto: Martin Vesberg / Saarte Hääl

Liis Nimik

Sündinud 30. oktoobril 1979

HARIDUS

  • Kaarma Põhikool 1990–1995
  • Kuressaare Gümnaasium 1995–1998
  • Tallinna Tehnikaülikool, rahvusvaheline ärikorraldus 1998–2002
  • Balti Filmi- ja Meediakool 2006–2011 montaažirežissööri eriala, 2012–2015 dokumentaalfilmi režii eriala, 2022–... doktorantuur

TÖÖ

  • Lehepunkt, impordiosakonna juhataja 2004–2010
  • Alasti Kino, produtsent, režissöör, toimetaja, monteerija 2009–2022
  • Klara Films, produtsent, režissöör, toimetaja, monteerija 2022–..

HOBID

  • Filmitegemine, looduses viibimine, reisimine

PERE

  • Tütar Silvia, elukaaslane Miguel

Filmitegija juured on Saaremaal. Täpsemalt Unimäe külas, kus on Liisi vanaema sünnikodu. Peale selle on Liisi kõik kaheksa teadaolevat esiema samuti Saaremaalt pärit, ehkki Liisi ema ja Liis ise on sündinud Tallinnas. Saaremaale koliti pea 35 aastat tagasi, kui Liisi ema sai Eikla külas õpetaja koha. “Seal Eikla kortermajade vahel me vennaga kasvasime. Ehk et olen pärit väiksest maakohast, kus omal ajal vaadati kinos India filme ja muud ligipääsu filmikunstile väga polnud, aga kuidagi sellist imelist juhuslikku rada pidi sai minust filmitegija,” räägib Liis.

Idülliline koolitee läbi metsa

Liis on lõpetanud Kaarma põhikooli, kus ta käis 5.–9. klassini. “See kool on praeguseks kahjuks kinni pandud, aga kui tagasi mõelda, oli see uskumatu luksus käia sõna otseses mõttes metsas koolis. Iga päev jalutasime kaks kilomeetrit läbi metsa bussi peale, hoolimata ilmast,” meenutab Liis.

Sellest ajast on talle jäänud väga tugev side loodusega. «Mäletan, kuidas sai üle hüpatud metsarajal vooklevatest nastikutest ja kevadeti emale metsast kevadlilli korjatud,” meenutab Liis toonast idülli. Selle metsatee käänakuid mäletab Liis tänaseni.

Klassipilt aastal 1995: vasakult teises reas: Priit Enno, Taivo Kungla, Merje Sooäär, Liis Nimik, Sirli Külaots, Kalle Järveots.Vasakult esimeses reas: Hannes Roo, Marek Sooäär, õpetaja Külli Põldma, Peeter Pihel, Kusti Sadam, Egon Torn
Klassipilt aastal 1995: vasakult teises reas: Priit Enno, Taivo Kungla, Merje Sooäär, Liis Nimik, Sirli Külaots, Kalle Järveots.Vasakult esimeses reas: Hannes Roo, Marek Sooäär, õpetaja Külli Põldma, Peeter Pihel, Kusti Sadam, Egon Torn Foto: Erakogu
MAATÜDRUK: Noor tüdruk Liis Saaremaal.
MAATÜDRUK: Noor tüdruk Liis Saaremaal. Foto: Erakogu

Metsast edasi, nagu Liis ise ütleb, läks ta Kuressaare gümnaasiumisse, kus tol ajal avati esimest korda majandusklass, mis oli n-ö eliitklass. “Meie klassijuhataja oli Maidu Varik, kelle huumor vürtsitas igat koolipäeva, samas andis ka sellise tooni kogu sellele keerulisele keskkooliajale, et kõike pole ka vaja liiga tõsiselt võtta. Tänavu suvel, kui meil oli klassikokkutulek ja möödus 25 aastat gümnaasiumi lõpetamisest, nägin, et ta on jätkuvalt heas vormis,” sõnab Liis.

Gümnaasiumi järel läks Liis majandust õppima. See tundus esialgu küll loogiline valik, ent olles Tallinna tehnikaülikoolis viimasel kursusel, sai ta aru, et tegelikult huvitab teda kunst. “Sealt läks veel kolm-neli aastat aega, enne kui sain aru, et mu kutsumus on hoopiski filmimontaaž,” räägib Liis. 2006. aastal astus ta filmikooli, mille lõpetas montaažirežisöörina. 2012. aastal jätkusid magistriõpingud, et saada dokumentaalfilmide režissööriks. Nüüd on ta jälle filmikoolis tagasi – doktoriõppes.

Liisi pereringi kuuluvad peagi kolmeaastaseks saav tütreke, elukaaslane, kes on samuti filmitegija, ema, kes on enamiku elust Saaremaal õpetajana töötanud, arhitektist vend ja venna pere. Lisaks natuke kaugemad sugulased Saaremaal ja Setomaal, kes kõik on Liisile väga armsad ja tähtsad.

ARMASTUS SAAREMAA RANDADE VASTU. Liis perega Karujärvel selle aasta suvel.
ARMASTUS SAAREMAA RANDADE VASTU. Liis perega Karujärvel selle aasta suvel. Foto: Marii Vatko
SILVIA: Liisi tütar kodutalu aknal.
SILVIA: Liisi tütar kodutalu aknal. Foto: Liis Nimik
KOLM PÕLVKONDA: Ema Rita, Liis ja tütar Silvia.
KOLM PÕLVKONDA: Ema Rita, Liis ja tütar Silvia. Foto: Erakogu

Maailm läbi pisitütre silmade

“Mulle väga meeldib vaadata maailma läbi oma pisikese tütre silmade, tajuda, mis tunne see on, kui kõik tundub uus. See on üks oskusi, mille me elu jooksul kaotame, aga mis minu arvates on otsetee südamerahuni – kui sul on võime igal hommikul rõõmustada, et näe, päike paistab ja lind lendab,” tõdeb Liis. Väga oluline inimene oli Liisi elus ka tema vanaema. “Tema vaatles alati linde, kulutades pool pensioni lindude toitmisele,” muigab Liis.

Kõige tähtsam on Liisi jaoks kõigi oma lähedastega aega veeta, kuna elutempo on nii kiire ja aega leiab selleks järjest vähem. “Teen oma parima, et neid hetki luua ja siis on alati naeru palju.”

Filmitegemine on nii töö kui ka hobi

Filmimaailmas on Liis tegutsenud juba 15 aastat, olles alustanud mängufilmi montaažist. Ta on monteerinud neli täispikka mängufilmi, millest kaks on Saaremaalt pärit Veiko Õunpuu filmid. Paralleelselt tegi Liis alati ka dokfilmi ning sel aastal väljatulnud “Päikeseaeg” (2023) on režissöör Liisi esimene täispikk dokfilm.

Varem on ta kaks lühidokki teinud ka Saaremaal. “Üks on Eikla kaupluses ülesvõetud “Külastage meid jälle” (2007) ja teine mänguline dokumentaalfilm viimastest laulvatest Sõrve meestest – “Veel üks laul” (2013),” räägib Liis.

Praegu on tema põhitöö õppejõu amet Balti filmi- ja meediakoolis. Enne lapsepuhkust töötas Liis suuremas osas filmivaldkonnas, aga pärast pere loomist ei saa ta enam niivõrd ebastabiilse keskkonna peale täielikult loota. Seepärast astuski ta doktorantuuri, õpetades ise selle kõrvalt nii magistri- kui ka bakalaureusetudengeid.

ÕPETAJA LIIS koos oma õpilase, Cosmin Nicoaraga.
ÕPETAJA LIIS koos oma õpilase, Cosmin Nicoaraga. Foto: Martin Vesberg

Viimasel ajal on Liisil avanenud võimalus käia õpetamas ka maailma tippülikoolides nagu Aalto ülikool Soomes ja DocNomadsi dokumentalistika magistriprogramm Portugalis. Praegu veeretab ta aga mõtteid uuest dokfilmist. “Mõtted kisuvad nagu magnetiga Saaremaa poole, tahaksin teha järgmise filmi läbi ja lõhki Saaremaal,” mainib Liis vihjamisi.

Praeguseks on filmitegemisest saanud Liisi jaoks hobi. “Kui filmikooli läksin, hoiatas meie esimene õppejõud Jüri Sillart, et film võtab kõigepealt sõrme, siis käe ja siis juba kõik. Ja nii ongi, filmitegemise kõrvalt ei jää mul tõesti paljuks muuks aega, kõik keerleb filmide ümber,” selgitab Liis. Lisab, et peale selle on ta suur hobi loodus ja sellega seose hoidmine.

“Sel suvel käisime läbi kõik Saaremaa rannad, mulle tohutult meeldib suvel just Saaremaa randades aega veeta. Siin on vesi alati soe ja mõned rannad on nii mõnusalt metsikud nagu Harilaiu kant või Tuhkana rand,” räägib Liis. Ka tema filmi “Päikeseaeg” tegelased elavad sellist elu, mida ta oma sõnul tegelikult vist ka ise tahaks elada, kui ei peaks oma töö tõttu Tallinnas olema. Seetõttu käib Liis oma filmi tegelastel ikka ja jälle külas, saades sealt suure annuse energiat. Näiteks kahel niisugusel vägeval tegelasel nagu Timmu ja Silja, kes elavad ja toimetavad Kaunispe külas.

VÕTE: Vasakult helirežissöör Mart Kessel-Otsa, režissöör Liis Nimik, operaator Erik Põllumaa.
VÕTE: Vasakult helirežissöör Mart Kessel-Otsa, režissöör Liis Nimik, operaator Erik Põllumaa. Foto: Andres Kunnus
Artikli foto
Foto: Erik Põllumaa
Artikli foto
Foto: Erik Põllumaa

Tähtsad mõtted mõeldakse Saaremaal võrkkiiges

Reisimist tuleb Liisil ka palju ette, eriti tööalaselt. “Osalen igasugu töötubades ja festivalidel, päris sellist puhkusereisi pole küll ammu ette võtnud,” nendib ta. Aga puhkusereise polegi vaja, sest Saaremaa on see koht, kus Liis alati tunneb, et ta tõesti puhkab. Saarele püüab Liis jõuda nii palju kui võimalik. “Suved olen peaaegu täispikkuses veetnud ikka Saaremaal, vanaema sünnikodus, kus ma tunnen iga puud ja põõsast, lille ja kivi,” kõneleb ta. Seal kahe õunapuu vahel on Liisil võrkkiik ning kui ta peaks valima oma lemmikkoha kogu maamuna peal, siis on see just see koht. “Võrkkiiges olen selgeks mõelnud kõik oma suured eluküsimused ja praegu teeb mulle suurt rõõmu, kui mu tütar saab sedasama kogeda,” tunnistab Liis. Sealsamas elab ka Liisi ema. “Iga kord, kui ületan praamiga Suure väina, tuleb mu sisse suur rahu – kõik mured jäävad seljataha,” tõdeb Liis.

Väga meeldib Liisile ka Kuressaare kesklinn, mis on tema sõnul muutunud nii inimsõbralikuks kohaks, kus on tore perega aega veeta. “On täiesti uskumatu, et Kuressaares on selline kino nagu Thule kino, mis näitab väärtfilme – seda luksust ei ole väga paljudes, isegi suuremates Eesti linnades,” imestab Liis, lootes, et Saaremaa inimestel kujuneb harjumuseks seal käia.

Liisi kõrvalkülast Pähklast on pärit üks tema parimaid sõpru Eeva Mägi, kellega koos on tehtud kaks lühidokumentaalfilmi “Lembri Uudu” (2017) ja “Süda Sõrve sääres” (2019). Liis oli nende filmide produtsent ja toimetaja ning oma filmidega õnnestus naistel läbi murda koguni rahvusvahelisele areenile.

“Eeva vanaema ja minu vanavanaisa käisid koos mullikakarjas ning hoolimata sellest, et meil on Eevaga kaheksa-aastane vanusevahe, viis elu meid siiski kokku ja ma saan tõesti öelda, et ta on mulle üks väga tähtis kaaslane siin elus,” ütleb Liis, lisades, et uue filmi pealegi mõeldakse Eevaga koos. “Nii et Saaremaaga olen seotud läbi ja lõhki!” võtab Liis oma loo kokku.

TEISED TEMAST

Sõbranna Eeva Mägi: “Liis on nähtus!”

Liisiga sain ma tuttavaks 2012. aastal, kui astusin Balti filmi- ja meediakooli dokumentaalfilmi režii magistrisse. Siis sain ka aru, et olen Liisi tundnud alates sünnist ja nähtavasti juba varemgi, sest mu mamma Kuke Helga ja Liisi vanavanaisa Saka Vassil käisid koos Unimäe lähedal mullikakarjas. Küllap meil miskit salapäraselt sarnast peas on, et kohe selline äratundmine oli.

Artikli foto
Foto: Erakogu
Artikli foto
Foto: Erakogu
Artikli foto
Foto: Erakogu

Liis on nähtus! Nähtus sellepärast, et ta ei pane kunagi oma mõtetega mööda. Tal on puhtad mõtted peas, orienteerudes oma elurõõmu ja kiretulvas täieliku rahuga. Keskpärasus on Liisist laia kaarega mööda läinud. Mis kõige olulisem – Liisis on see salapärane miski, mille ma tunnen ära, kui istume koos kinos, vaatame filmi ning ma tean, et Liisil on täpselt sama magusvalus tunne kehas, nähes tõelist kinokunsti. Seda juhtub harva, ent kui see juhtub, siis on see meeletult hea äratundmine, mida on veelgi meeletumalt hea kellegagi sõnadeta jagada. Liis teab, et kinokunst on elujõud - ükskõik kui valus see ka ei oleks, on see tegelikult ilus!

Tagasi üles