Kuigi teovõimeline täiskasvanu ise jonnakalt tahab teatud viisil elada, on see olukord ikkagi justkui lähedase süü ja vastutus – oma elu eest vastutamise võimet pole inimeselt keegi ära võtnud, nagu ka otsustamist, mis on talle ta oma arust halb või hea, aga ikkagi lähedased peaksid ja saaksid…
Niisamuti kujutatakse ette, kui juttu kellegi eakast emast, isast või vanavanematest, et tegu on mahedate ja nunnude hallide lokikestega arnoldrüütlitega, kellega tuleks pudikeeles kõnelda. Et vanainimene on ka kõrges eas keerulise iseloomuga juurikas, no juhul, kui ta on seda eluaeg olnud – või et tal ülepea mingi oma iseloom on – see on hoomamatu või kuidagi isegi sobimatu.
/nginx/o/2017/07/20/6909659t1hd297.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/22/15607511t1hf27a.jpg)