:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/23/16864412t1hdfb7.jpg)
Vennad Olev ja Kalev Kiirend sattusid 1982. aasta sügisel vaid nädalase vahega elumuutvatesse jamadesse. Üks proovis paadiga riigist põgeneda, teist süüdistati nutikas kullaröövis.
Millalgi 70-ndatel olla Moskva lennujaamast õhku tõusnud reisilennuki kabiini tunginud ülimalt närviline reisija ja nõudnud kategooriliselt Alma-Atasse lendamist. Kapten üritas küll rahulikult seletada, et Kasahstani pealinn ongi päriselt sihtpunkt, aga püstoliga reisija ei jäänud rahule.
“Kurat, ärge seletage! Kolmandat korda lendan Alma-Atasse ja iga kord maandun hoopis Istanbulis. Mulle aitab, tahan koju!” teatas ta relvaga vehkides.
Eluline anekdoot iseloomustab suletud ühiskonnas toimunud absurdseid protsesse, kus riigist väljasaamiseks pidi kasutama pehmelt öeldes ebaharilikke meetmeid.
Osa neist olid legaalsed. Näiteks fiktiivsed abielud, ümberasumine juutidena või juudi sugulastena, kuid ka ebaseaduslikud põgenemised, mis tähendas põhiliselt turismireisil ärahüppamist. Mindi paatide või laevadega üle mere ja hiiliti üle maismaapiiri, kuid lennukikaaperdamine oli üks äärmuslikemaid ja ka ohtlikem variant.
Kuidagi peab hädaorust ju pääsema!
1970. aastal sõlmiti Haagis rahvusvaheline õhusõiduki ebaseadusliku hõivamise vastu võitlemise konventsioon. Selle alusel käsitles Nõukogude Liit kaaperdajaid terroristidena ja valdkonna eest vastutas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB).
Toonane Kingissepa lennujaam oli määratud üheks varulennujaamadest, kuhu kaaperdatud õhusõidukid vajadusel suunata. No kui Riia lennujaam näiteks ilma tõttu ei oleks saanud lennukit vastu võtta. Seetõttu toimusid Saaremaal regulaarselt tõsised õppused, kus mängiti otsast lõpuni läbi kõik lennukikaaperdamise etapid. Liikluse sulgemine, meditsiiniline abi, kaaperdajate ohutuks tegemine ehk täismäng.
/nginx/o/2025/05/23/16864417t1h02e0.jpg)
1982. aasta septembris juhtus aga midagi, mis läks mängust kaugemale. Olev Kiirend oli toona 33-aastane NL-i meistersportlane klassikalises maadluses ja õpetas maadlust ka noortele. Riigist välja saarlast ei lastud, sest tema isa Johannes oli kohtulikult karistatud ja ta ise oli osalenud Tallinnas tegutsenud riigivastase noortegrupi Kondor tegevuses, millega sattus juba 1965. aastal, 8. klassis õppides KGB vaatevälja.
Nii jäi Kiirendile suletuks NSV Liidu koondise uks 1973. aasta MM-iks Iraanis Teheranis, teda ei lubatud küllakutsega Soome ega ka mujale spordivõistlustele. Nii otsustas Kiirend ületada riigipiiri ebaseaduslikult.
Ühel 1982. aasta septembripäeval said kõigepealt julgeolekujõud ja seejärel ka kohalikud Saaremaa miilitsad infot, et Kuressaare lähistel midagi toimub. Võib-olla tõesti maadluspoiste treeninglaager, aga võib-olla ka midagi muud. Kurat teab, äkki on riigikukutajad!
Üks neist võmmidest, kes end Muratsis mereäärsete kadakapõõsaste varjus sisse seadsid, oli Kingissepa linna siseasjade osakonna kriminaaljälituse vanemoperatiivvolinik Ants Raik.
“Kõhuli maas, püstol risti hammaste vahel, nalja kui palju,” muigab Raik ligi 43 aastat hiljem. “Ligidale ei läinud. KGB informatsioon meile oli nii tõsine, et no lõikavad kõri läbi!”
Mõni aeg hiljem oli KGB teada saanud, et neile huvi pakkuvad sportlased on ostnud piletid pühapäeval, 19. septembril kell 8.55 Kingissepast Tallinna suunduvale Jak-40-le.
Kappide mure dokumentidega
Lennujaama sadasid kohale sellid julgeolekust, kuid nagu iga tõsise asja juures, juhtus ka selle kaaperdamisjuhtumi juures nalja rohkem kui rubla eest.
Nimelt tekkis kappidel omapärane probleem dokumentidega. Sest ehkki kõigil oli pintsakutaskust võtta KGB töötõend, polnud neil kaasas ENSV passe. Aga piirivalve lennuväljal kontrollis ju passe, mitte töötõendeid. Ja kuna dokumendikontroll toimus elavast järjekorrast, oleksid KGB mehed oma töötõenditega vehkides operatsiooni juba ette nurjunuks võinud lugeda.
Niisiis korjasid Kingissepa miilitsad kibekähku kokku oma passid ja kaageebeelased marssisid neid lehvitades piirivalve kontrollist läbi ja lennukisse.
“Pilt, mis lennukis avanes, ütles ilmselt Kiirendi pundile valju häälega ette, et siin ei ole reisijaid. Siin on mingi jama!” jutustab Raik.
Nii jäi kaaperdamine ära, lennuk tõusis pärast “tehniliste põhjustega” põhjendatud viivitamist õhku ja maandus umbes pool tundi hiljem Tallinna lennujaamas. Alles hulk aega hiljem said ka Saaremaa võmmid teada, et meie lennujaamas oli väidetavalt plaanitud lennukikaaperdamist ehk tollases mõistes terroriakti.
Virkko Lepassalu on dokumentaalraamatus “Riigipiir” kirjutanud, et Kiirend arutas 18. septembril õhtul ja öösel läbi lennuki hõivamise plaani, kus teatas igale osalisele tema osa ja ülesande lennuki hõivamisel: “Ruus või Arr pidi istuma salongi tagumisse ossa, teesklema joobnut või haiget, et tõmmata stjuardessi tähelepanu. Piloodikabiini ukse avamisel pidi Kiirend tungima kabiini ja tegema piloodi relvituks. Berg pidi julgestama Kiirendit. Harusoo pidi tõkestama meeskonna liiget, kes läheb appi stjuardessile. Männa ja Ljubko pidid istuma teine teisel pool vahekäiku ning reisijate vahelesegamisel neid tõkestama. Kiirend joonistas lennuki salongi plaani, kus märgistas ära ja näitas ette igaühele nende koha lennukis.”
Eestile aastakümnete jooksul küllaga kulda toonud maadleja Olev Kiirend on noorpõlvelollusest pajatanud mitmeid kordi. 2016. aastal Eesti Ekspressis ilmunud loos meenutas ta, et võttis lennukikaaperdamise ettevalmistamist rohkem pettemanöövrina: “Poisid tulid Saaremaale külla ja hakkasid rääkima, et lennuk Jak-40 sõidab mandri ja Saaremaa vahet. Et võtame lennuki ja põrutame Rootsi! Ma ütlesin, poisid, ärge jamage!”
Paar korda oli sellist arupidamist veel ning ühel järjekordsel kokkusaamisel arvas Kiirend, et kui see on poistel tõsine tahtmine, tuleb ära teha!
Kiirend arvestas võimalusega, et see on KGB seatud lõks, aga mõtles, et võiks etendust kaasa teha. Las KGB valvab lennujaamas, paat on niikuinii juba põõsas ootamas. Kaaperdamise eelõhtul korjas ta poisid kokku ja teatas, et jääb ära. Nad läksid küll lennukile, sest piletid olid olemas, aga ette ei võtnud midagi.
Kas Kiirendile ja poistele löödi Tallinnas kamm turja?
Huvitaval kombel seda ei juhtunud! Selle asemel, et terroriteos kahtlustatud Olev Kiirendit ja ta noori sõpru plate peale vedada, lasti Tallinnas kõigil reisijatel lihtsalt oma teed minna.
Pettemanööver või KGB konks?
Hiljem on spekuleeritud, et kaaperdamiskatse oligi vaid pettemanööver KGB jaoks varjamaks hilisemat tõelist piiriületuskatset või siis KGB poolt Kiirendile ettesöödetud konks, et tembeldada võimudele pinnuks silmas olev “riigivastane” terroristiks.
Kiirendi enda sõnul oli oktoobri keskpaik oma vihma ja uduse ilmaga meritsi põgenemiseks parim aeg. 13. oktoobril panid nad linnas asjad kokku ja õhtul sõitsid Undvasse, kasutades ühe sugulase ja tema tööauto abi. Kihelkonna teeristis pidasid piirivalvurid nad kinni ja küsisid passe, kuid Olev teatas, et pass on kodus. “A kus kodu on?” uuris piirivalvur ja Olev viipas käega: “Seal!”
Piirikad jäid uskuma ja piilusid ka auto kongi, aga peitupugenud poisse ei näinud. Lõid kulpi ja lasid neil minna.
Õhtuhämaruses sammusid põgenikud mere äärde, tõmbasid paadi põõsastest välja ja suundusid sõudes avamere poole. Seejärel üritas Olev käima tõmmata mootorit, mis alguses ka käivitus, kuid suri seejärel välja. Ja nii mitu korda. Lõpuks mootorit käima ei saadudki, poisid sõudsid muudkui edasi, Olev remontis mootorit.
Merel said nad olla kokku 13 tundi, kuid vaid ühe miili kaugusel NSVL-i riigipiirist pidas neid kinni mootorlaeva Volga-Balt 136 meeskond. Kuna seal piirkonnas olevat sõjalennuk alla kukkunud, oli laevameestel kästud tähelepanelik olla ja kõik kahtlased asjad merest üles korjata. Avamerel vastutulnud sõudepaat oli kahtlemata kahtlane…
Ametlikku infot põgenemisepisoodide kohta saab lugeda Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsusest: “Kiirend, Arr, Harusoo, Berg, Ruus, Männa ja Ljubko tunnistati süüdi selles, et otsustades ebaseaduslikult ületada NSVL riigipiiri, tegid ettevalmistusi Kingissepa–Tallinna reisilennuki ärandamiseks vägivalla ja ähvarduste kasutamisega Rootsi sõitmise sihil 19.09.1982. a, kuid veendunud, et 16. ja 19. septembri hommikul oli Kingissepa lennujaamas tugevdatud kontroll, mistõttu kuriteo täideviimine ei olnud võimalik, ei asunud kavandatava kuriteo toimepanemisele.”
Seejärel otsustasid Olev ja kaks tema trennipoissi pageda Rootsi üle mere. Kohtuotsuse järgi väljusid nad 13. oktoobril 1982. a kell 20.30 ENSV-s Kingissepa rajoonis Uudelepa lahel mootoriga varustatud päästepaadis merele. Püüdes tagajärjetult käivitada mootorit, liikusid nad aerude abil Rootsi suunas, kuid 14. oktoobril 1982. a kell 8.25 pidas mootorlaeva Volga-Balt 136 meeskond paadi kinni NSV Liidu territoriaalvetes, ühe miili kaugusel NSV Liidu riigipiirist.
Kohtuotsus on seejuures vigane, sest Uudelepa lahte Saaremaal ei ole. Küll aga on Tagamõisa poolsaare looderannikul Uudepanga laht.
Põgenikud suleti trümmi ja viidi Veerele, kus täies relvis julgeoleku mehed juba ootasid.
Olev tunnistas Kingissepas peetud esimesel ülekuulamisel kohe, et tahtis põgeneda, sest muudmoodi polnud võimalik välismaale pääseda.
30. märtsil 1983 toimus Patarei vangla Lenini toas ENSV Ülemkohtu istung, kus Olev Kiirendile määrati seitse aastat range režiimiga kolooniat. Ülejäänud osalised said väiksemaid karistusi.
***
Omapärase kokkusattumusena oli täpselt samal ajal kohtu all Olevi vanem vend Kalev (1941–2016). Mille eest Kalev süüdi mõisteti, sellest kirjutame Saarte Hääles kuu aja pärast.