Tere tulemast lõksu!

Foto: Erakogu

Harry Raudvere, “Hüüdnimi Eestlane II”, 684 lk

Multitalent Harry Raudvere on kirjutanud lummava portree noorest alfaisasest Toomas Jugapuust, kes on ühtaegu nii murdja kui kaunishing. Nii röövel kui heategija. Sellele himurale ja helgele nõukogude ajas vastuvoolu ujunud mehele sobivad paljud sildid. Ja tegelikult ei sobi ükski.

Ääretult detailse mäluga Harry joonistab meie ette Nõukogude Eesti ja Venemaa. Tema kirjeldatud Novgorod ja Pervomaiski, linnahall ja Pegasus on tänuväärne materjal dokfilmi või teleseriaali loojatele – mitte midagi pole vaja juurde mõelda ega tuletada, KÕIK on olemas.

Seda kõike lugedes ja kaasa kogedes on meil võimalus omaenese analoogset sleppi seedida. Me kõik mäletame. Pekitükkidega vorste ja žigullide nukk-

võlle. Enamasti on see pigem valus kui ilus – sellepärast tulebki ära seedida, et puhtalt lehelt on klaarim edasi elada, luua ja lehvida.

Vinge viiking Raudvere on kaval. Sellepärast on tema tegelaskujul hüüdnimi Estonets – eestlane. Ja sellepärast jätab ta Eestlase-raamatu 2. osas õhku veel rohkem lahtiseid otsi kui 1. osas.

Mis peategelase kadunuksjäänud armastatuga tegelikult juhtus – kas ja miks ja kuidas ta tapeti? Mismoodi hakatakse kasutama nagaani, mille Venemaale tööle suunatud noormees kõigi võimalike relvade hulgast välja valis? Millal kaevab ta välja aardelaeka, mille ta uskumatute asjaolude kokkusattumise kogupauguna Eestimaa metsa maasse kaevas? Mis saab tema ühe sõbratari rinnavähist, teise sõbratari häälepaeltest ja kolmanda sõbratari nurisuhtest ülemusega?

Kas ja kui palju võtab noor mees vastutust peatselt ilmale tuleva tite eest? Kes olid tegelikult need sõgedikud, kes mängisid revidente – ja mismoodi tulevad tõelised revidendid? Kas ta neist kümnetest naistest, kes talle kogu valimikust meeldisid, mõnega veel edasi ka suhtleb ja suguühtleb?

Nii ta meid, lõksu meelitatuid, hõõguvi silmi järge ootama jätab!