Antarktika laevas saab poolteist liitrit vett päevas

Nasva paadiehitajatel tuleb tulevane “Admiral Bellingshausen” teha mereklaariks nii, et troopikas oleks jahe ja polaaraladel soe.

“Suurema osa ajast sõidab see laev ju ikkagi troopilistes vetes,” ütleb Nasval Baltic Workboatsi kai peal seisva Antarktika 200 ekspeditsioonilaeva remondi projektijuht Priit Kuusk. Kui manada silme ette pilt Kroonlinnast Antarktikasse, siis tuleb tunnistada Kuuse sõnade õigsust.

“See ongi vahest kõige keerulisem, et kuidas teha ta sobilikuks igale poole,” nendib Kuusk laeva takseerides.

Ekspeditsiooni juht Tiit Pruu­li selgitab, et polaaraladel on vaja head küttesüsteemi, troopikas jällegi jahutust. “Eks troopikas lähe me raudkere kuumaks ja elu palavaks, jääs on temaga jälle hea kindel tunne,” räägib ta. Toob näite, et polaaralade jääsupis sõitmiseks on mootorpurjeka jahutusvee võtmine viidud suisa kahe ja poole meetri sügavusel vee all asuvasse kiilukaevu, kus jäätükke enam pole. 

Nüüd juba kuu jagu päevi Nasval remondis olnud laeva kohta ütleb Kuusk, et eks üllatusi ole ikka ette tulnud. 35-aastase laeva elektrijuhtmestik ei olnud näiteks päris ootuspärane ning sisuliselt on laev kohandatud Vahemerel sõitmiseks. Viimastel aastatel kasutati seda ujuva suvekoduna. Seega tulebki ta ümber teha.

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Vahetamisele lähevad ka nii laeva peamasin kui ka abimasinad. Kuuse sõnul olid praegused täiesti korralikud, kuid kasutatud. Masinale oleks tulnud teha remont ning kokkuvõttes on uue ja säästlikuma masina soetamine vaat et soodsamgi kui vana kõpitsemine.

Senise 420-hobujõulise merediiselmootori otsustasid ekspeditsiooni korraldajad kinkida Emajõe lodjaseltsile reisilaeva Vanemuine restaureerimiseks.

Mingeid erilisi tingimusi või konstruktsiooniparandusi ekspeditsioonilaev Kuuse sõnul ei vaja.

“Meri on ikka meri,” ütleb ta. Jääd pole tema sõnul selle laevaga lõhkuda vaja. “Sealne vesi ei erine siinsest muu poolest midagi, kui ta on lihtsalt natuke soolasem,” muigab Priit Kuusk, kes ehk mõne otsa ekspeditsioonil ka ise kaasa teeb. Loomulikult on sealsed ilmastikutingimused karmid ning 24-meetrine laev peab olema igati merekindel. Kuusk ütleb, et tänapäeval on ju küll igasugu peeneid ja täpseid ilmaennustusvahendeid ning ei pea oma nina tormidesse toppima, kuid ikkagi ei taha keegi karmidesse oludesse kehva alusega minna.

Säästlik sõit

Väljavahetamisele lähevad ka mootorpurjeka purjed ja üle vaadatakse kogu taglastus. Purjedega on peatselt Admiral Bellingshauseni nime kandval laeval nii, et need on vajalikud säästliku sõidu jaoks. Kuuse sõnul annavad purjed võimaluse vähem mootorit ja seeläbi kütust kulutada. Laev mahutab kütust 6700 liitri ümber, millega peaks saama sõita ligikaudu paartuhat miili. Üle Atlandi on Kuuse sõnul umbes sama pikk  maa. Seega tuleb igal võimalusel purjed heisata ja kütusekraanid koomale keerata. Priit Kuuse sõnutsi on laeva optimaalne kiirus 7–8 sõlme. Üle selle pidavat juba masina piinamiseks minema.

Tiit Pruuli sõnul on autonoomsus ja säästlikkus selle reisi korraldamise juures olulised märksõnad. “Me peame arvestama, et vett, toitu, energiat peab 12-liikmelisele meeskonnale jätkuma rohkem kui kuuks ajaks,” selgitab ta. Priit Kuusk ütleb, et laeval on olemas magestid, mille abil saab tarbevee ja toiduvalmistamiseks mõeldud vee. Joogivesi võetakse eraldi kaasa. “Seda on arvestatud poolteist liitrit inimese kohta päevas,” märgib Kuusk, viidates, et vee kulistamiseks võimalust ei ole.

Kõik iluasjad ja muu mitteotstarbeline jääb kaldale.

- Tiit Pruuli

Tiit Pruuli ütleb, et toiduvarude jaoks paigaldati uued külmkapid ning ka laeva sisustus tehakse võimalikult ruumisäästlikuks. “Kõik iluasjad ja muu mitteotstarbeline jääb kaldale, kõik panipaigad võetakse kasutusele polaarvarustuse, toiduvarude ja teadusproovide ärapaigutamiseks,” räägib Saaremaalt pärit polaaravastaja jälgedes varsti seilavate eestlaste juht.

Saarte Hääl sai siiski veenduda, et ruumi laevas sees on. Praegu on suur osa laevast pulkadeks võetud ja käib suur ümberehitus. Kuuse kannul käime laeva kiiresti läbi. Esmalt roolikamber, kus ehitaja sõnul lähevad vahetamisele juhtimisseadmed, mis muutuvad moodsamateks. Laev saab ka kaasaegsed sidevahendid, sealhulgas satelliitside.

SUURIM KAJUT: Laeva kõige suurem kajut on omanike käsutuses. Keda nad seal majutavad, on nende valik. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Laeva sisemuses on ruumikas mess ja kööginurk. Vööris on veidi eraldatult meeskonna kajutid ning tuleb tunnistada, et ruumiga ülemäära priisata ei ole. Koid on üsna kitsalt üksteise kõrval. Kuuse sõnul on meeskonnal eraldatust vaja juba seetõttu, et nad saaksid ennast vajadusel alati välja puhata. Nende elu käib vahist vahini ning seetõttu tuleb ka päise päeva ajal silm kinni lasta.

Vann laevas

Tiit Pruuli sõnul on laeval 12 meeskonnaliiget. “Lisaks kogenud kaptenile vajab see alus igal etapil professionaalse mehaaniku pardal olemist. Igal etapil peab olema neli meremeest, kes oleks võimelised olema vahiülemad, vahis hakkame seisma nelja tunni kaupa,” selgitab ta.  Lisaks on laevas pidevalt üks teadlane või merendustegelane ja üks ajakirjanik. Nendele mõeldud ruumid on roolikambri all. 

Priit Kuusk nendib, et loksutamise mõttes ongi need koid vist kõige mugavamas kohas, kiilu kohal. Seevastu laeva suurim magamisruum on ahtris, kus asub n-ö omanike kajut. Kui teistel on väike duširuum, siis seal on keskmise kapi mõõtu ruumi paigaldatud ka vann. Kas omanikud viibivad laeval kogu aeg või pakutakse valgusküllast kajutit kellelegi teisele, on nende endi otsustada.

VANN LAEVAS: Pisikeses kappi meenutavad konkus on võimalik isegi vanni võtta. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Laeva valmimise tähtajaks on Kuusk seadnud 1. juuni. Siis jääb kuu aega katsetamisteks. “Peame valmis saama, muud võimalust pole,” ütleb Priit Kuusk.

Üsna pea peaks ekspeditsiooni korraldajatelt tulema uudiseid ka selle kohta, kus saab olema laeva kodusadam ning millise purjeseltsi vimplit “Admiral Bellingshausen” kandma hakkab.