Saaremaa mäss, lihtsalt vastuhakk või koguni ülestõus?

Täna 88 aastat tagasi sai alguse Eesti ja Saaremaa uuema ajaloo üks traagilisemaid ja mõnes mõttes ka vastuolulisemaid sündmusi – Saaremaa mäss või ülestõus (nimetus oleneb sellest, millise poliitilise maailmapildi valguses sellele sündmusele läheneda).

Sakslased vallutasid Lääne-Eesti saared 1917. aasta oktoobris operatsiooni Albion (sellist nimetus kandis iidsetel aegadel Suurbritannia) käigus. Sellest hetkest alates oli Saare- ja Muhumaa elanikkond ülejäänud Eestis toimuvatest sündmustes praktiliselt eraldatud. Ei teatud siin enamlaste võimuhaaramisest Peterburis ega ka Eesti Vabariigi väljakuulutamisest Tallinnas 1918. aasta 24. veebruaril.

Okupatsiooni ajal oli Lääne-Eesti saarte ainuvalitsejaks Saksa kuberner Balck, kes pani siin kehtima kõva sõjaväelise korra. See kord toetas täielikult baltisakslastest mõisnike huve, mistõttu põlisrahva huvid tahaplaanile suruti. Samal ajal leidis aset saarte majanduslik ekspluateerimine – kuna I maailmasõda veel kestis, siis veeti saartelt välja toiduaineid ja muud vara. Eriti raskesse olukorda sattus aga see osa Saaremaa elanikest, kes oli maata ja rahulikel aegadel käis tööl „suurel maal”. Saksa okupatsiooni ajal oli see võimalus neilt võetud.

Maaprobleem oli Saaremaal äärmiselt terav – maakonna 57 000 elanikust oli maata ligi 30 000. Järelikult võib öelda, et Saksa okupatsiooni ajal valitses saartel karm rahvuslik surve ja suur töö- ning toiduainete puudus. Okupatsiooniaja lõpus ähvardas Saaremaa elanikke isegi nälg. Rahva silmis olid kõigi nende hädade peapõhjuseks kohalikud baltisakslastest mõisnikud.

Pettuda tuli ka noores vabariigis

Tundes teravat maapuudust, ootasid saarlased pikisilmi mõisate jagamist rahvale. Kuna 1918. aasta lõpus oli puhkenud Vabadussõda, siis selle küsimuse lahendamine paratamatult viibis. (Maareformi võttis Asutav Kogu vastu alles 1919. aasta oktoobris.) Kõik see tekitas soodsa pinnase erinevate kuulujuttude tekkeks.

Nende levikule aitas kaasa ka kohalik ajaleht „Saaremaa”. Selle väljaande meelsus oli küllaltki vasakpoolne ja radikaalne. Kinnituseks olgu toodud väljavõte ajalehe „Saaremaa” ühest artiklist, mis ilmus 1919. aasta alguses: Nüüd oleme küllalt oodanud; nüüd võtame ise, kui meile ei anta; valitsus pidagu seda meeles, et kui ta meie nõudmist ei täida, siis rahvas omale seda, mis temal õigus saada, ise võtab.

Eesti riigi vastast kihutustööd saartel soodustas ka kohapealse võimu nõrkus. Maavalitsus ja vallavalitsused ei võtnud piisavalt tarvitusele abinõusid, et ühiskonnas valitsevaid pingeid maandada. Ja nii jõutigi peagi olukorrani, kus sõnadelt mindi tegudele.

Sündmuste algus Kuivastu sadamas

Tõuke avalikuks väljaastumiseks andis Muhu ja sellele lähemate Saaremaa valdade mobiliseeritud meeste kokkukutsumine Kuivastusse 16. veebruaril 1919. aastal. Need mehed pidid siirduma Tallinna ja sealt edasi juba Vabadussõja rinnetele. Vene sõjaväes mitmel pool revolutsiooni kaasa teinud mehed (A. Koit, A. Ohak, G. Pruul, O. Jõgi jt) hakkasid korraldama vastuhakku, nõudes vallamajade ja mõisate kohest ülevõtmist.

Teada on, et kihutajate eestvedamisel kogunesid mehed juba 15. veebruari õhtul külades kokku, kus otsustati mobilisatsioonikäsku mitte täita. Vastuhakkajatele mõjus julgustavalt veel ka asjaolu, et mõni päev varem oli Kaitseliidu tegevus saartel peaaegu täielikult lõppenud, sest ohvitserid olid kutsutud Eesti sõjaväkke ja kutseealised kaitseliitlased mobiliseeritud. Relvad anti üle vallavalitsustele, kust need osaliselt ka mässajate kätte sattusid.

1919. aasta 16. veebruaril tapsid 327 Kuivastu sadamasse kogunenud mobiliseeritavat meest leitnant Arseni Jefimovi, kes oli kohale saabunud, et korraldada nende saatmist Tallinna.

Rünnak mõisnike vastu

16.–21. veebruaril levis vastuhakk üle kogu Muhu- ja Saaremaa. Vastuhakkajate peamiseks eesmärgiks oli kohalike mõisnike hävitamine. Kokkupõrgetes tapeti paar kaitseliitlast ning üle 10 saksa mõisniku, sealhulgas ka vennad Buxhoevdenid Kuivastust, mõisnikud Pahlen ja Föster Maasi vallast, Sassi mõisaomanik von Essen jt. Samuti tapeti Kuressaare Saksa konsul Krupp koos abikaasaga. Kokku langes mässajate käe läbi 19 inimest.

Oma jõudude suurendamiseks otsustasid vastuhaku juhid välja kuulutada meeste üldmobilisatsiooni. Mõnes vallas (näiteks Leisis) saadeti välja käske meeste kogunemiseks ja seda tehti vallavalitsuse nimel. Teisal (näiteks Pihtlas) sundisid vastuhaku organiseerijad vallavanemat ja -sekretäri alla kirjutama käskudele meeste „töörahva sõjaväkke astumiseks”. Kasutati ka ilmselget valet ja demagoogiat, et väljaastumine on mõeldud Eesti valitsuse toetamiseks mõisnike vastu. Seepärast ei teadnudki suur osa vastuhakuga ühinenud mehi, et nad astuvad välja iseseisva Eesti valitsuse vastu.

18. veebruari õhtuks jõudsid vastuhakkajad Kuressaarest 5 km kaugusel asuvasse Upa külla. Selleks ajaks oli nende ridades juba 700 meest. Kuressaare linn oli kavas vallutada kombineeritud rünnakuga.

Karistussalklased saabuvad

Saare- ja Muhumaal toimuvatest sündmustest informeeriti kohe ka Tallinnas asuvat Ajutist Valitsust. Juba 17. veebruaril ilmus armee ülemjuhataja J. Laidoneri käsk „Vabariigi vaenlaste poolt korda pandud vaenulise tegevuse mahasurumiseks Muhu-, Hiiu- ja Saaremaal”.

Korralduse täideviijaks määrati suurtükilaeva Lembit komandör alamleitnant J. Klaar, kelle käsutusse anti 132 jalameest ja 110 ratsameest ühes 12 kergekuulipildujaga.

See väesalk jõudis Muhu saarele Raugi juures 18. veebruari pärastlõunal ja alustas tegevust kahes grupis: üks grupp liikus Kuivastu peale, teine aga Hellamaa-Soonda-Viira küla suunas. 18. ja 19. veebruril puhastati vastuhakkajatest Muhu saar. 20. veebruaril vallutati pärast pooletunnist tulevahetust Orissaare. Sellega oli tee Kuressaare peale avatud. Edasi liiguti järgmisel päeval. 21. veebruaril toimus Upa küla juures kokkupõrge vastuhakkajatega, kelle väed purustati.

Vastuhaku mahasurumise käigus langes 81 ja hukati 82 inimest. 58 meest mõisteti sunnitööle ja 118 vastuhakkajale määras Eesti vabariigi kohus barbaarsel kombel ihunuhtlust, keskmiselt 25–30 vitsahoopi igaühele.

Eesti valitsuse ametlikus teadaandes Saaremaa vastuhaku kohta 20. veebruarist 1991 nimetati seda „Saarele koondunud enamlaste organiseeritud mässuks”. Tegelikult ei olnud EKP sellega seotud, kuna tal saarel oma organisatsiooni ei olnud ning polnud ka mingit muud ühendust mässajatega. Ometi on see müüt Saaremaa vastuhaku põhjuste kohta mõnes teoses püsinud ka tänaseni. Sageli minnakse isegi veelgi kaugemale ja absurdsemaks ning väidetakse, et Saaremaa rahutuste taga olevat olnud Moskva pahatahtlik käsi.

Saaremaa vastuhaku põhjuseid uurinud valitsuskomisjon eesotsas vabariigi prokuröri Jaan Teemantiga jõudis juba 1919. aasta kevadel järeldusele, et seda mässu ei korraldatud väljastpoolt, vaid et „viha mõisnike vastu ja kitsas majanduslik olukord” mässu peapõhjusteks olid.