Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/20/11880078t1h5226.jpg)
/nginx/o/2019/04/27/11997627t1h628c.jpg)
Kustav-Agu Püüman on sündinud Tallinnas 13. juunil 1937. 1969. aastal lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lavastuskunstnikuna. Linnateatris töötab 1994. aastast, algul peakunstnikuna, alates 2000. aastast kunstnikuna. Aastal2001 pälvis V klassi Valgetähe teenetemärgi. Kuna Kuressaare Linnateatris on Kustav-Agu Püümani teatrikostüümide näitus, rääkisin temaga teatrist, kunstist ja elust teatris.
Kuidas jäid rahule etenduse, näituse ja oma tööga?
Iseendaga ei ole kunagi rahul! Ja see oli üldse üks suur eneseületamine, omaenese laiskuse ületamine, et seda näitust teha. Aga kuna kõik võimalused olid loodud – ilusad näituseruumid, ilusad raamid –, siis oleks oleks olnud patt seda kasutamata jätta. Piltide raami panemine ei ole ju suur töö. Aga nagu see teatritegemine on – iga kord ei ole aega teha “ilusaid” kavandeid, sellepärast on näitusel ka kavandeid väga mitmekesise töötluse ning väljanägemisega.
Minu põhimõte on, et kavand peab olema selgelt loetav. Iga kord ei saa ju kunstnik juures olla ega temalt küsida, mida ta mingi kriipsu all mõelnud on. Ma püüan kavandi joonistada küllalt selgeks, et teostajal kergem oleks.
Nagu ehituse puhul on projekt – et ehitaja aru saaks, kuhu ta mingi tellise paneb.
See võrdlus vastab tõele küll.
Sinu tööde eelmine näitus oli Saaremaal 1985. aasta kevadel, toonases Kingissepa rajooni kultuurimajas. 22 aastat on pikk aeg – kui palju selle ajaga teatrikunstnik ja tema käekiri muutuvad?
Elu muutub ju pidevalt. Igasugused arusaamad koos sellega. Käekiri on asi, mis ei muutu. Nagu häälgi. Selleks et ära tunda vanu koolikaaslasi, kelle välimus on tundmatuseni muutunud, tarvitseb neil vaid suu lahti teha ja sa tunned ta momentaalselt ära. Kunstniku käekiri jääb ikka.
On ju võimalik kunstniku käekirja järgi ilmeksimatult tuvastada kavandeid nii lähi- kui ka kaugemast minevikust. Ma ei tea muidugi, ei ole oma töid sellest ajavahemikust päris ritta pannud, et võiks täpselt öelda, kui palju see käekiri on või ei ole muutunud. Arusaamised muutuvad küll, sest elu areneb tormilise kiirusega ja ole vaid mees ja jõua järele.
Mida parem materjal ja tugevam näidend, seda lihtsam on seda kujundada. Või on äkki hoopis vastupidi?
On väga keerulisi materjale. Näitemängu tegemine on siiski koostöö ja palju oleneb ka sellest, milline partner sul režissööri ja näitlejate näol kõrval on. Nende poolt tuleb ju ka ühte ja teist. Nii ta sünnibki. Koos saadakse raskustest üle. Oleneb sellest, mis ülesanded üksteisele püstitatakse.
Näitusel on esindatud lavastused “Lõvi talvel”, “Kuu aega maal”, “Naistelaud “Jahisaalis””, “Roosiaed” ja “Väike prints”. Milline neist kujundustest on olnud sinu jaoks see “kõigem”?
Mina naudin viimasel ajal just ajaloolist kostüümi. Seoses kostüümiajaloo õpetamisega on see teema hakanud mind huvitana ja see pakub palju. Omamoodi väljakutse oli “Kuu aega maal”. Tänu sellele, et lavastaja oli kirjaniku kodumaalt – Alla Valentinovna Zorina – ja kohtumine uue lavastajaga on alati erutav ja natuke ka närvesöövam. Peab ütlema, et siin laabus lõppude lõpuks kõik väga kenasti.
Kas mõnikord jääb kunstniku sõna mingis vaidluses lavastajaga peale ka?
Kõike tuleb ette! Aga see “juhtoinas” on ikka lavastaja. Ja kunstnik lavastajast mööda minna ei saa. Kõik ohjad on ju lavastaja käes ja tema juhib kogu protsessi. Tema silme ees on ka lõpptulemus ja kunstnikul on vaid kaasalööja roll. Loomulikult püüab ta oma n-ö rida läbi viia; kas vaidlustes või peene diplomaatia abil. Mina ei ole konfliktne inimene. Ma ei oska palju lõvi häält teha, et oma tahtmist lavastajale peale suruda. Püüan alati lavastajaga ühist keelt leida.
Kas kujundus võib ka näitlejad üle mängida?
See on väga paha, kui nii juhtub.
Kas see on siis näitlejate viga, et nad on liiga kehvad – või kujunduse viga, et see on liiga hea?
Siis on midagi viltu läinud. Väga absurdne on ütlemine: lavastuse päästis kujundus. Mida ta siis päästis, kui midagi päästa ei ole?! Teater on koostegemine ja tulemus peab olema harmooniline.
Kuidas saarlaste “Mälu” kujundusliku poole pealt välja näeb?
Eile ma jõudsin arusaamisele, et nüüd võiks otsast alustada, teha seda hoopis teistmoodi. Selliseid eksperimente on tehtud ka, et kontrolletenduse eel on kogu kujundus välja vahetatud. Ja lõpuks tuleb välja, et nii oligi õigem ja parem. Kunstis on sellised asjad mõnikord vajalikud, kuigi see nõuab n-ö emotsionaalset verelaskmist.
Kas sa praegu juba tead, kuidas hakkavad välja nägema „Kosjaviinad“?
(Sihtasutuse Kuressaare Teater suvelavastuse L. Koidula “Kosjaviinad” esietendus on planeeritud juuni keskele.)
Nüüd on küll aeg hakata selle peale mõtlema. Seal on abiks Suure Tõllu puhkeküla. Eks ta nii hakkabki välja nägema.