Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/27/11997774t1h4911.jpg)
Koolilõpetamise aeg annab põhjust tagasivaatamiseks kooliaastale või aastate pikkusele kooliteele. Olgu siis ka seekordne „Arvutilugu“ kooliteemaline.
Arvutitunnid koolides
Kas tead, et vastavalt riiklikule õppekavale ei olegi koolides arvutitunde ette nähtud? Ka õppekava uude versiooni ei ole eraldi arvutiõpetust lisatud.
Kui koolis on tunniplaanis arvutitunnid, on need sinna lisanud kool ise. Sageli pingutatakse sellised tunnid mingite ringitundide arvelt ja tasustatakse õpetajatele ettenähtud palgaraha väliselt. Mõnel pool isegi lastevanemate taskust.
Mida ootab lapsevanem?
Miks koolid veel arvutiõpetust eraldi tundidena läbi püüavad viia, ei ole raske mõista. Paljud lapsevanemad on kogenud vajadust õppida arvutit või oma arvutioskuse puudlikkust. Ning soovivad, et nende lapsed oleksid selles olulises valdkonnas haritumad.
Arvutioskus kui loomulik käsitööoskus
Loomulikult ei taha eesti haridusjuhid meie õpilasi täiesti arvutihariduseta jätta. Eesti on kogunud kuulsust koolidele suunatud Tiigrihüppe programmiga. Tiigrihüppe programmi sisuks on infotehnoloogia kaasamine kogu kooliharidusse kõiki teemasid läbivalt. Ja sellisel viisil traditsioonilise koolihariduse põhjalik kaasajastamine.
Ideeks on anda õpilastele korralik infotehnoloogia alane haridus tavalistes koolitundides.
Arvutiga töötamist õpetavad kõik õpetajad
Eesti keele õpetaja õpetab tekstitööd, matemaatikaõpetaja tabelarvutust ja diagramme, geograaf, bioloog info otsimist internetist, nende tööd toetab võõrkeeleõpe jne. Võimalikult rohkem koolitunde viiakse läbi arvutiklassis.
Kodused tööd antakse arvutipõhised. Ka klassiruumides kasutatakse võimalikult sageli videoprojektoreid, projekteerimaks põnevaid näidismaterjale, nagu me kunagi ise koolides õppefilme või slaide (diapositiive) vaatasime.
Aga tegelikkus?
Isegi rahalisi vahendeid uute arvutite ja projektorite ostuks antakse koolidele selle järgi, kui sageli viivad õpetajad oma ainetunde läbi arvutiklassides või kui paljud neist on läbinud vastavaid õpetajate koolitusi.
See viimane mind isiklikult imestama panebki. Et kui Tiigrihüppega kaasa ei ole hüpanud, siis midagi juurde ka ei saa ja katsuge läbi ajada vanaga. Samas kui see vana igasugu moodsaid õppetarkvarasid kasutada ei võimalda ning kui projektoreid pole, ei saa ju nagu teemaga üldse tegelda?
Pealegi oman ma ülevaadet mõne tunnustust võitnud kooli ainetundides toimuvast ja tegelikkuses seal lihtsalt ainetunde arvutiklassis ei peeta. Arvutitunde samuti mitte.
Ja tulemus?
Tulemusena satuvad minu koju aeg-ajalt võimatuseni rikutud arvutid, milles näiteks meie sagedase töövahendi MS Wordi käivitumist tuleb oodata 3 minutit või kulub töökeskkonna Windows käivitumiseks tubli 7 minutit. Kusjuures arvuti ise on kõigiti kaasaegsete näitajatega ja lapsed, kes sellega töötavad, koolis tublid.
Ja lahendus?
Olen absoluutselt veendunud, et meie tublid keelte, matemaatika-, loodusainete, füüsika-, keemia- jt õpetajad võiksid pühenduda oma põhitööle ja leida kaasaegsest infotehnoloogiast maksimaalselt abi nii, nagu seda tänasel päeval ette kujutatakse.
Aga ma ei arva, et nendel samadel õpetajatel peaks lasuma veel lisakohustus hoida ennast kursis kiiresti muutuva arvutiasjanduse päevaprobleemidega.
Mina pean ennast arvutiõpetajaks, ehkki riikliku koolihariduse kontekstis olen ma „ei keegi”. Kahe nädala eest kirjutasin „Arvutilugudes“ USB mälupulgale installeeritavatest „portable” programmidest ja U3 standardist. Pean tunnistama, et selle teema juurde juhatas mind tegelikult üks hea sõber. Kuidas peab siis jõudma keegi „mitte arvutiõpetaja” tähtsamaga sammu pidada, kui juba arvutiõpikuid koostaval arvutiõpetajal erialafoorumeid ja artikleid uurides hulga väärtuslikku märkamata jääb?
Aga kirjuta mulle:
– mida arvad koolides toimuvast arvutiõppest Sina? Oma Saare veebilehel on ka kommentaaride rubriik, kus võiksime teemat avalikult arutada. Võib-olla ikkagi ei ole liigseks rahuloluks veel põhjust?