Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ideesid teemade valimiseks minu koostatud digifoto raamatusse sain internetis avaldatud fotosid uurides. Sattusin hiljuti meie oma lossis toimud ürituse pildigalerii juurde.
Kui avasin galerii ühe foto, sain oma arvutiekraanile täpselt sellise kujutise, nagu näed vähendatuna kõrvaloleval pildilõikel. Lossi loodusosakonnast tehtud foto tervikuna on järgmisel pildil.
Internetilehekülgedel avaldatud fotosid saad salvestada oma arvutisse fotol tehtava parempoolse hiireklõpsu menüüst.
EXIF andmed
Digikaamera lisab igale fotole EXIF andmed, millest saad uurida võttel kasutatud kaamera seadistusi. EXIF-i juurde pääsemiseks võid teha arvuti pildikausta salvestatud faili ikoonil parempoolse klõpsu. Kiirmenüüst valid kõige alumise korralduse Properties – Atribuudid, edasi Summary – Kokkuvõte ja siis Advanced – Täpsemalt.
Arvutiekraanil vaatamiseks vähem piksleid
Esiteks ei ole nende fotode avaldaja teadnud, et digikaamerast arvutisse laetud pilt ei sobi kohe avaldamiseks internetis, vaid selle suurust tulnuks vähendada.
6 megapikslit on kaameral selleks, et saaksid oma digifotosid printida võimalikult suurele paberile. Trükitihedus on tavaliselt 300 punkti tollile ehk 118 punkti sentimeetrile. Et 6-megapikslise kaameraga võetud foto üks külg on 2848 pikslit ehk pildipunkti, saad sellisest pildist kõrgekvaliteedilise A4 väljatrüki. Või isegi suurema, kuna sellises mõõdus pilte vaatame kaugemalt ja pilti moodustav punktimuster ei häiri.
Minu kaasaegse arvuti ekraani laius on ainult 1280 pikslit, millest osa kulub programmiakna servadele ja kerimisribadele. Ja nii näengi oma arvutiekraanil fotost ainult kolmandikku.
Digifoto suuruse muutmist kirjeldatakse raamatu „Odav ja lihtne digifoto” lk 103 ja 113.
Fotofaili maht
Sobimatu pildisuurus on sageli põhjuseks ka siis, kui vähekogenud kasutajal ebaõnnestub fotode edastamine elektronpostiga. Näiteks meie populaarse e-postikeskkonna hot.ee postkasti suurus on 10 megabaiti. Sellest piisab väga suure hulga tavaliste kirjade säilitamiseks. Kuid eelnevas kirjeldatud 6-megapikslise fotofaili suurus on 2,8 MB. Mis tähendab, et selliseid fotosid mahuks tühja postkasti ainult 3. Või keeldub postikeskkond üldse sellise suurusega faile edasi saatmast.
Kõrge tundlikkus toob digimüra
Kirjeldatud fotod olid tehtud siseruumis, kus napib valgust. Küllap oled märganud, et fotofilmide tundlikkust tähistavad arvud filmikarpidel: 100, 200, 400 ja kõige tundlikum 800. Ka digikaamerad võimaldavad tundlikkuse suurendamist. Iseasi, kas antud olukorras FujiFilm FinePix 10 selle maksimaalselt lubatud väga suure tundlikkusega ISO-1600 ikkagi korralikult hakkama sai? Minu arust on fotodel häirivalt palju värvitäpilist digimüra, mida ei õnnestu kvaliteedikadudeta kõrvaldada ka digimüra eemaldamise programmidega (raamatus lk 140).
Kasuta tuge!
Säriajast ja sellest, miks fotod sageli udused või ebateravad saavad, oli juttu juba 3. aprillil ilmunud esimeses digifoto loos. Ajahetk, mille jooksul valgustatakse pildistamisel filmi või digikaamera pildisensorit, oli, on ja jääb fotograafias määrava tähtsusega tehniliseks näitajaks.
Nõrga valguse korral „määrib” pikk säriaeg kaamera liikumise tõttu pildi ebateravaks – uduseks. EXIF andmetes esitatud 1/40 sekundit on selline säriaeg, mille juures peab pildistaja kaamerat hoolega paigal hoidma. Kuid tegelikult oleks võimalik teha pilti ka säriajaga 1/20 või isegi 1/10 sekundit, kui toetada kaamera mingile alusele. Isegi kaamerat küljega seina vastas hoides võid saada hoopis parema pildi kui käes hoitud kaameraga. Just nii saad kasutada madalamaid tundlikkusenäitajaid ja tagada parema pildikvaliteedi.
See kõik käib halbades valgusoludes tehtavate piltide kohta ja võib tunduda kohatu päikselises suvepäevas? Kas arvad, et säriajaga 1/300 sekundit kaamera käes ei liigu? Aga uuri enda pildistatud digifotode EXIF andmeid. Võib-olla avastad midagi, millest varem ei teadnud.