Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meretuulte meelevallas peab tahtma ja oskama elada. Ilmataadi tegemisi tuleb mõistusega võtta. Nendest peab tunnetega üle ja tegudega ees olema. Saareelanik peab mõtlema targa malemängija kombel mitu käiku ette. Siis ei üllata ootamatu ilmamuutus meretaguseid ega löö sassi juba tehtud plaane. Tegelikult on see märkamatult nii toiminud juba vanadest hallidest aegadest saati ja kestab seni, kuni saartel elu.
Parimaks kinnituseks eeltoodule on fakt, et viimasest neljast laevareisist Roomassaare ja Abruka liinil toimus ilmast tingituna plaanipärasel ajal ainult üks ja seegi pühapäevasel päeval, kui ameti- ja riigiasutused hinge tõmbavad. Vaatamata sellele on Abruka elanikel hing sees ja asjad aetud.
Ajanappuses liidad sa sekundid ja minutid, mis sulle linnaskäiguks võimaldatakse, tegusateks tundideks kokku ja oskad vähese ajaga ringi käia ülimalt oskuslikult.
Külastad ametiasutusi, käid arstil, annad kaubanduse arengusse oma panuse, astud kohvikussegi sisse ja suhtled lähedaste ja sõpradega. Teisiti lihtsalt ei saa, sest ka saareelaniku elu vajab väärilist elamist. Seda enam, et hilisema bussi peale kojusõitu ei lükka ja oma transpordi või taksoga mere taha sügisel ei kipu. Aga pole hullu, kõik loksub lõpuks omale kohale ja inimesed on enda ja ilmaeluga rahul.
Läinud reedel olime me veel teadmatuses, kuidas mööduvad nädalavahetusele plaanitud üritused. Täna võime öelda, et kõik plaanitu on ilusasti ellu viidud ja ettevõtmised sajaprotsendiliselt õnnestunud. Marte liikus Abrukal küll oodatust vähem ringi, aga see-eest koolituspäev läks asja ette.
Meeldetuletuseks nii palju, et laupäeval toimus Abrukal päästeteenistuse õppus, kus asjast huvitatud said põhjaliku koolituse, kuidas vajadusel päästemasinaga toimetada või kuidas õnnetuse korral – hoidku Kõigevägevam selle eest – jõu ja nõuga abiks olla. Ettevõtmine tundus kõigile osapooltele meelepärane ja vägagi tõsiselt võetav.
Kõigevägevam ise hoolitses ilma eest. Päästeteenistuse poolelt oli kohal Lääne-Eesti päästekeskuse Saaremaa päästeosakonna juhataja Margus Lindmäe isiklikult koos juhtivspetsialist Arne Kanaga, Kaarma valla esindajana oli kohal peaspetsialist Aare Saar, kes ei pidanud paljuks oma puhkepäeva Abruka asjale ohvriks tuua.
Õppuse korraldamise mõte tekkis puhtpraktilisest vajadusest anda igale kaelakandvale mehele saarel päästealane koolitus, et ta vajadusel suudaks kaitsta oma saart ja saareelanike elu ning maist vara kahjutule eest. Et idee teostuseks küps, võis välja lugeda kohe mitmest asjast. Kõigepealt osalejate arvust, kes kõik vabatahtlikult ja esimese kutse peale kokku tulid. Kohal oli 15 hinge nii kohapealt kui kaugemalt, aga Abruka eest väljas kõik ühtmoodi.
Eks igat kotti tuleb aeg-ajalt kloppida, et koid sisse ei läheks, nii ka antud juhul. Kõigepealt olid päästeteenistuse tippjuhid sunnitud käised üles käärima ja masina nõuetekohaselt komplekteerima. See oli iseenesest parim võimalik variant osalejatele asi näitlikult selgeks teha.
Et masina käivitamiseks tuli uhket autot köie otsas mööda saart ringi sõidutada ja tagatipuks veel pehme põllu seest välja kaevata, siis said osalenud ülimalt täpse ettekujutuse, mismoodi päästemasinaga toimetada tuleb ja mida kindlasti teha ei tohi. Ühtlasi ilmnesid õppusel nii ka olemasolevad puudused ja kitsaskohad.
See vanasõna, et raske õppustel ja kerge lahingus, läks Abrukal küll asja ette. Tänaseks on põhilised puudused likvideeritud. Masin liigub omal jõul ja on komplekteeritud. Ning mis tähtsamast tähtsam – mehed, kes õppustel osalesid, on tarkust ja teadmisi täis. Kokku oli asja eest aktiivselt tegutsemas 19 inimest. Tulijaid oli veelgi, vähemalt kuus meeshinge, aga meretagune asi seab omad piirid. Ametimehed päästeteenistusest aga andsid kindla lubaduse, et varakevadel korraldatakse õppepäev taas.
Päevast kokkuvõtete tegemisel hoolitses ametnike ja priitahteliste pritsumeeste sooja toa ja kuuma kohvi eest raamatukogu perenaine Helle Keskküla. Igati kordaläinud ettevõtmine oli. Saare elanikuna julgen väita, et elamine-olemine on nüüd tunduvalt turvalisem.
Kui hädaolukorras võid saarel kõhklematult igale mehele loota, olgu ta siis sissekirjutusega või ilma, on tõeliselt turvaline tunne. Ja kui miski, mis plaanitud, on korda läinud, on hinges hea tunne. Siirad tänud kõigile osalenuile, kes oma kohalolekuga Abrukal korraldatud õppepäevale kaasa aitasid.
Inimese elu koosneb pealtnäha väikestest asjadest. Aga kokkuvõttes on neil kõigil oma kaal ja koht. Nii ta on. Mardid läinud ja kadrid tulekul. Nõnda siis olge ikka rõõmsad ja lustilised!