:format(webp)/nginx/o/2025/04/03/16753332t1hf4ed.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/30/16810586t1h3ab4.png)
Sander Tulk on valmis saanud esimese päris oma koomiksiraamatu "The Twelve" ("Kaksteist vägilast"), mis mõne aja pärast peaks paberraamatuna jõudma ka raamatupoodidesse.
Mahukas 270-leheküljeline teos on esimene osa suuremast fantaasiasarjast, mille keskmes on printsess Veroonika ja vägilane Ranno. "Printsess tahab vabaneda mugavusest ja päris elu näha. Ranno aga kuulub legendaarsesse kaheteistkümne vägilase salka, kelle tegusid peetakse legendideks, mida lastele jutustada," selgitas autor. "Hetkel on mul jutuke inglise keeles, aga soov on see ka kodumaisesse murrakusse tõlkida, et ta ka emakeelsena poeriiulitele see jõuaks," lisas ta.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/30/16810593t1hd117.jpg)
Praegu saab raamatut soetada digitaalselt saidilt Globalcomix. Esimese osa digiversioon maksab 5 dollarit, samas on saadaval ka teise raamatu esimene peatükk, mille digiversioon maksab 2 dollarit.
Algne plaan oli hobikorras loodud materjali avaldada ainult internetis, aga tänaseks üle 10 aasta koomikseid joonistanud mehe sõnul on trükitud teosel teine tähendus ja lugemise kogemus rikkam: "Hoida käes paberit, pöörata lehekülgi ja lapata lehti edasi tagasi on sootuks teine kogemus kui kuvari pealt lehti kerida või pilte vahetada."
:format(webp)/nginx/o/2025/04/30/16810613t1hb4d1.jpg)
Ameerika Ühendriikides aitab koomiksit inimesteni tuua Sandri pikaaegne koostööpartner väikekirjastusest Vargvast Creations.
Mõni aasta tagasi lõi Sander kaasa ka ansambli 5 Miinust koomiksiraamatu loomisel. "Olin üks illustraatoritest. Peale selle aga trüki kujul midagi avaldatud ei ole. Kui koomiksimaailmast väljuda, siis võiks veel viidata lasteraamatule "Mann ja roosa rott," millele ma illustratsioonid 2018 aastal joonistasin."
Saksa taevakanali multikad ärgitasid joonistama
Joonistamise huvi on autoril olnud lapsest saati.
Kui Kuressaares elasin ja koolist koju jalutasin panin mängima telerist kanali RTL 2, kust sai palju animeeritud sarju vaadatud. Selle taustal oli mul vahel ka paber ees, kus lihtsalt oma lõbuks joonistasin. Keskkooli lõpupoole tuli tung see lapsepõlve kirg ellu äratada ja hakkasin teadlikult joonistamist uuesti õppima.
Kõige otsesemalt sai kunsti õpitud Kuressaare Ametikoolis multimeedia kujundaja erialal 2011-2014. Sealt sain ka esmase digikunsti kogemuse. Peale selle olen olnud 100% iseõppinu.
Millised on tuleviku väljavaated ja plaanid?
Lai küsimus. Aga üldine eluline väljavaade on ikka õppida ja areneda. Hetkel olen Tartu Ülikooli doktoriõppes ja töötan seal nooremteadurina, seega on vahetu eesmärk lõpetada doktorantuur. Kirjutan oma doktoritööd Vana Testamendi ehk Heebrea Piibli jutustuste teemal, kus põimin keele- ja kognitiivteaduste avastusi Piibli lugude lugemisel ja mõistmisel.
Kuna usu-ja kirjandusteadustes aktiivne olen on mul olnud tung ka omalt poolt lugu luua. Teisalt, kuna olen pikalt joonistanud ja on olnud unistus ka oma raamat välja anda oli loomulik need kaks maailma kokku panna ja vaadata, mis välja tuleb.
Väidetavalt küsiti J.R. Tolkieni käest, kuidas ta oma lugusid loob ja Tolkien olevat vastanud, et ta ei mõtle välja suurt lugu. Ta loob tegelased ja paneb nad oma loodud maailmas liikuma ja elama, ning vaatab kuhu nad välja jõuavad. Sama meelelaadiga olen ka oma raamatut tegemas. Loon tegelaskujud ja panen nad oma maailmas seiklema. Püüan põimida sellesse ajatuid mustreid, mis iidsetest kirjandusteostest nagu Piibel välja tulevad.
Kust ja millal leiaks meie lugejad ja teised huvilised nii digitaalselt kui füüsilisel kujul?
Füüsilise kujuga peab veel ootama. Praegu suhtlen erinevate trükikodadega Eestis, et parim pakkumine saada. Kui saab mingi portsu füüsilis koopiad tehtud, siis võib neid leida Rahva Raamatu riiulitelt. Seniks aga võib digiversiooniga tutvust teha veebisaidil GlobalComix või minu Deviantart profiililt.
Kuidas näeb välja 270-leheküljelise teose loomine ja illustreerimine?
Siin ei saa asja ilustada - see on meeletult raske ja ajamahukas, eriti kui kõike üksi teed. Palju sõltub ka isikust, aga siin ei piisa lihtsalt kirjutamisest, sest kogu asi on vaja ka valmis joonistada.
Üldjoontes on minu protsess selline. Esiteks kaardistan ära üldise sisu, mis ühte peatükki mahub. Siis kirjutan ta mustandvormis käsikirja stiilis valmis ja teen ka esmase lehekülgede jaotuse. Kui see tehtud, hakkan lehti visandama, mille käigus ilmneb tihti ka et mõningad lehed käsikirjas löön kaheks või liidan kokku. Ja kui mingi ports visandeid tehtud, siis tuleb need valmis joonistada.
Lõpetuseks on vaja lisada jutumullidesse tekstid ja nn heliefektid. Siin olen avastanud tehisaru võimekuse, mis aitab mul parandada dialoogides kirjavead ja vajadusel süntaksit parandada. Puhtalt joonistamist silmas pidades kulub ühe pildi joonistamiseks keskmiselt 2-3 tundi, nii et ajakulu on suur.
Kõige selle juures on ka taustatöö, milleks on abimaterjalide kogumine erinevate piltide näol fantaasia rõivastest, raudrüüd, mõõgad, lossid jne.
Mida teha AI-ga? Kuidas kunstnik sellesse suhtub?
Väga hea küsimus ja olen isegi tundnud erinevaid tundeid sellega seoses. Mingi hetk oli tunne, et AI kaotab kogu kunstniku töö ära, aga praegu olen järeldusel, et seda ei juhtu. Tehisaru on ikkagi töövahend, ta pole inimene.
Ilus visuaal on midagi muud kui kunst. Ma isiklikult usun, et kunsti selle kõige sisulisemas tähenduses AI mitte kunagi luua ei saa, kuna tal puudub elukogemus. See on juba kognitiivteaduste teema, aga selle valla kirjanduses on üldine seisukoht, et inimteadvus ja kogemus on veel suuresti uurimata maa.
Tunnistan, et siin tuleb mängu ka minu usuline maailmavaade, kus tunnistan, et inimene on Jumalanäoline ja seega on ta teadvus ja kogemus kvalitatiivselt erinev masinast.
Seda illustreerib ka hiljutine poleemika, kus Hayao Miyazaki elutöö anti tehisarule, ning kogu maailm sai paari klikiga luua seda, mida Miyazaki terve elu ehitas. Miyazaki kommentaar sellele oli, et isik, kes tehisaruga taolist kunsti loob ei tea midagi elust ja valust. Ja ma olen nõus selle mõttega.
Kunstniku jaoks ei ole pilt mida ta loob lihtsalt tehniline "asi," selles sisaldub tema maailmatunnetus, kogemus, rõõm ja valu, seda ei saa tehisaru kunagi omada, kuna tal puudub kehastatud kogemus ja elu. Ma usun, et tehisaruga saab ka kunstimaailmas palju head teha, aga ma ei näe, et see asendab inimkäte ja mõistusega tehtud loomingu.
Sarnane paradigma muutus toimus eelmise sajandi lõpul, kui hakati kasutama digitaalvahendeid kunsti loomiseks. Mitmed arvasid, et nn traditsiooniline kunst kaotab oma väärtuse, sest digitaalselt on võimalik luua kiiremalt identset tulemust, aga ennäe, traditsiooniline kunst on endiselt alles. Ta on lihtsalt leidnud oma koha ja on endiselt neid, kes soovivad luua oma kätega ja soetada seda, mis on loodud inimkätega.