Andresepäeval VALJALAS

Saaremaa tatsub õige tiitsesti – ikka üheksal jalal korraga. Kuidas ja mismoodi täpselt neil jalgadel läheb, võtab Oma Saar täna ja edaspidi uurida. Andresepäeval, s.o novembrikuu viimasel päeval käisime mööda Valjalga, mis on muide üks kopsakam ja kärmem jalg.

Valjalat tuntakse ajaloos paigana, kus lõppes muistne vabadusvõitlus. Umbes poolteise kilomeetri kaugusel keskusest asub Valjala maalinn, mida Läti Hendrik oma kroonikas iseloomustas kui üht tugevamat Saaremaal.

Ajalooürikutes on kirjas, et 1227. aastal peeti just siin kihelkonnavanematega nõu ja otsustati orduväele pakkuda rahu ning võtta vastu ristiusk. Oma nime on Valjala saanud tõenäoliselt kunagiselt muinasaja ülikult, kihelkonnavanem Valdelt.

Vallamajas, kust oma töist päeva alustasime, oldi ühel meelel – ON KÜLL ja paremaks läheb! Asub ju alevik Saaremaa südames, kust Kuressaarde vaid 25 kilomeetrit. Just paras maa, et elada Valjalas ja linnas tööl käia või vastupidi. Nii on viimasel ajal Valjalga elama tulnud mitu noort inimest, novembrikuu jooksul tervelt 4 perekonda.

Kui mõni aeg tagasi oli nõukaajal ehitatud 11 paneelmajas veel tühje kortereid, siis tänaseks on need kõik asustatud. Kinnisvara reklaamlehtedelt leiab vaid 6–7 maamaja, mis müügis. Alevikus elab hetkel umbes pool tuhat inimest.

Vallas arvatakse, et tööd leidub kõigile, kes tööd teha tahavad, puudu olevat hoopis tööjõust. Vot sedasi. Kui veel mõned aastad tagasi kogunes ka Valjala poe taga oma statsionaarne õllepunt, siis nüüd õlleninasid enam näha ei ole. Põhjuseks see, et Valjalas leidub piisavalt ka juhutöid. Aga mis puutub töötutesse, siis on loomulikult ka neid, kes tööle minna ei soovigi või ei rahulda neid pakutav palk.

Kõik kuus naist – Kairi Nuut, Tea Pajula, Saima Varvas, Maret Kallas, Pille Pukk, Sirje Niitmets –, kes laua taha kogunenud, räägivad uhkusega, et Valjalas on ilus suur koolimaja, äsja remonditud. Et seda peavad ajakirjanikud ilmtingimata nägema. On tegus lasteaed, mis hetkel küll remonti ootab.

On kaks poodi, apteek, postkontor, raamatukogu, ilus rahvamaja oma uue tubli juhiga. Ja rahvas ongi taas kodudest välja tulnud. Viimasel teatrietendusel olnud saal vaatajaid täis. Õhtuti tegutseb rahvamajas igasuguseid ringe, nii noortele kui vanadele. Ole ainult varmas osa võtma.

Söötis maid Valjalas ei leia. Pigem olevat riidu sellepärast, kes mingi maatüki endale saab. Valjala ümbruse maad on boniteedilt Saaremaa ühed paremad. Seepärast leiab siit ka päris mitu eriti tubli talunikku, kes põhiliselt vilja ja rapsi kasvatavad. Siinne põllumajandusühistu on spetsialiseerunud karjakasvatusele.

Lõpuks koorub jutuajamisest välja ka mõni tõrvatilk. See, et hetkel pole alevikus oma bensiinijaama… Ja et kangesti oleks vaja rahaautomaati. Hansapangaga on läbirääkimisi peetud, aga pankurihärrad arvavad, et Valjalas liigub liiga vähe raha. Kehvas korras on riigiteed. Ja et soodsa ilma ja tuulega eritab Jööril asuv suursigala väljakannatamatut haisu.

Ja lõpuks kaks eriti tähtsat arvu: sel aastal on Valjala vallas sündinud 16 last, manalateele läinud 16 inimest. Nii et kõik on kenasti tasakaalus.

Valjala Martini kirik, mille asutamisaastaks loetakse aastat 1227, on vanim Eestis säilinud kivikirik. Kiriku portaal ehib Valjala valla vappi. Seega tõeline Valjala sümbol. Kirikuõpetaja Hannes Nelise sõnul ollakse oma kiriku vanuse üle küll uhked, kuid ses kirikus on veel palju muudki, mis unikaalne ja väärtuslik.

Näiteks omapärane ristimisvaagen, äsjaremonditud ilus orel, kooriruumi põhjaseinal säilinud seinamaalingute fragmendid, mida samuti peetakse vanimateks seinamaalinguteks Eestis. Katus tahaks aga parandamist ja kirik ise vajaks remonti… Nelise arvates ei söandata lihtsalt remondiga alustada, sest äkki avastatakse kirikust selle käigus midagi väga vana ja eriskummalist, siis jääb hoone väga kauaks tellinguisse.

Kiriku põranda ennistamisega on siiski alustatud. Kolmekümnendatel aastatel tehti kirikusse puupõrand. See tuli nüüd majavamm tõttu üles võtta. Altari juurest avastati selle käigus kaks tõeliselt ilusat hauaplaati. Põranda remondiks annetas 100 000 krooni poliitik Mart Laar. Remont peaks jätkuma tuleval aastal, kui riik raha eraldab.

Valjala kirik on suur kirik. Pastor mäletab, et nõukogudeajal, kui kirikutel olid kõik maksud kordi suuremad kui teistel asutustel, maksis Valjala kirik riigile üüri mitte ruutmeetrite pealt, vaid kubatuurilt. Maksis õhu eest. Kuna kirikus kütet ei ole, on see talvel külm.

Seepärast paneb ta eriti noortele südamele, et kirikus toimuvatele kontsertidele või matustele ei tuldaks mitte nabapluusides: “Kirikusse tuleb ikka tulla korraliku sooja vammusega...”

Valjala koguduse hingekirjas on 600–700 liiget, aktiivseid koguduse liikmeid on 234. “Üks kummaline vald kiriku seisukohalt,” leiab Nelis ja räägib, et koguduse juhatuse esimees on vallavanem Kaido Kaasik, aseesimees kooli direktor Aive Mõistlik. Kirikuõpetaja ise on valla hariduskomisjoni liige. Nii tihedalt tehakse koostööd.

Valjala elanikud eriti agarad kirikuskäijad ei ole. “Ilmselt seetõttu, et kirik on liiga lähedal. Kui näiteks Orissaare lapsed tulevad esmaspäeval Valjala kirikut vaatama ja advendiaja algust tähistama, siis Valjala lasteaed kutsub mind advendiajast rääkima lasteaeda. Kirikus on tihti väga häid kontserte, kuid kohalikku rahvast näeb neil vähe. Seevastu on tulijaid linnast, Orissaarest, üle Saaremaa...” Jõuluõhtul on kirik rahvast täis, aga siis püüab pastor teha lühidalt. Et rahvas ennast ära ei külmetaks.

Üldiselt peetakse talvel jumalateenistusi pastoraadi ülakorrusel asuvas väikeses hubases talvekirikus. Sealse kauni altarimaali üle on pastor uhke. Autoriks meie oma saare mees, kunstnik Ain Vares, teavitab ta.

Just nii iseloomustab oma lasteaeda juhataja Marina Tamm. Päris uhkelt. Lasteaias käib kolmes rühmas 56 last, töötajaid on 13. “Kaadriprobleeme ei ole, sest meile tahetakse tööle tulla,” räägib Marina. Ja nagu laste sündide arv näitab, ei tule probleeme ka lähematel aastatel. Valjalas ei eksisteeri sellist asja nagu lasteaiajärjekord. Juhataja kiidab lastevanemaid.

Näitab mänguväljakuid, mis saanud just tänu vanematele toredaid mänguvahendeid, näitab saali poodiumi ja uhkeid jõulumaid – kõik papade-mammade töö ja looming.

Kõik oleks ju tore, aga maja ise (ehitatud 1978) vajab hädasti remonti. Seda tajume isegi, sest esikupõrand kõigub justkui paadipõhi. Juhataja kabineti sein oli eelmisel aastal lausa varisemisohus. Katus sai küll uuendatud, kuid selle garantiiaeg on otsa saamas ja – oh häda – laseb läbi mitmelt poolt.

Alles hiljuti oli majas suur jama – ühe rühmatoa põrand tuli üles võtta, sest torud selle all olid umbes. Lasteaia remondi on oma südameasjaks võtnud vallavanem Kaido Kaasik. Rekonstrueerimisprojekt on valmis, kõik vajalikud paberid koos. Detsembri algul peab olema taotlus kohalike omavalitsuste investeeringutetaotluste (KOIT) kavasse esitatud. Jääb vaid loota, et ka maakonna tasandil mõistetakse Saaremaa ühe suurima maalasteaia remondi hädavajalikkust.

Valjala põhikooli direktor Aive Mõistlik ütleb kohe alustuseks, et neil koolis läheb hirmus hästi: “Meil on ju nii ilus kool! Lapsed on rahul, õpetajad on rahul ja need, kes vaatamas käivad, on heatahtlikult kadedad.” Jätkab filosoofiliselt: “Mis on õpetaja ülesanne, või inimese ülesanne üldse siin maailmas? Õnne jagada! Ole ise õnnelik, siis on ka teised sinu ümber õnnelikud.”

Kooliremont on käinud kaks aastat, rahastajaks seesama KOIT kava. Maja on saanud uue ilme ja sedavõrd korda, et kui päästeteenistuse inspektor hoone üle vaatas, polnud tal võimalik teha mitte ühtegi märkust!

Valjala põhikoolis õpib 126 õpilast ja see arv ei paista kahanevat ka järgnevatel aastatel. Üks suuremaid maakoole Saare maakonnas.

Direktori sõnul kaadriga probleeme ei ole. 18 õpetajast on kuus mehed. Orissaarest käib näiteks kehalise kasvatuse õpetaja Andre Kuntsel, kes tunnistab, et tema käib Valjalas tööl siinsete kenade inimeste pärast.

“Valjala koolis on nii palju plusse, et ma ei hakka neid ette lugemagi. Ja mis see 25 kilomeetrit siis sõita on – liiklusummikuid siin ju pole.” Andre usub, et küll need mehed ükskord ka kooli tulema hakkavad.

Aga direktoril on meeste kohta oma arvamus: “Mehed lihtsalt kardavad, et nad ei saa koolis hakkama. Palk – see võiks õpetajal loomulikult olla vähemasti Eesti keskmisel tasemel. Peab ju õpetaja olema haritud, ta peab ka välja nägema vähemasti normaalne, sest nii paljud silmapaarid jälgivad teda ju päevad läbi! Õpetaja peaks olema kursis uuema kirjandusega, ta peaks teatris käima ja poleks ju paha kord nädalalõpus mõnd spaad külastada.”

Aive Mõistlik kibeleb meile oma ilusat kooli näitama. Ja tõsi, mis tõsi, on ilus kool küll. Sisekujundaja Terje Truumaa on lasknud mõttel ja värvidel lennata. Üks korrus rõõmsalt oranž, teine säravsinine... Fuajees diivan, pinksilaud, lukustatavad kapid, kuhu vanema astme õpilased saavad oma isiklikud asjad panna, klassiruumidesse viivad klaasaknaga uksed.

Üle maja kostab koolikell, mitte mingisugune tärin, vaid ilus ja mahe meloodia. Direktor ei ole enam oma koolimajas kohanud nutvaid lapsi. Maja on vaikne ja nii suur, et ruumi jagub igaühele.

Trobikonna poiste seast julgeim, Kert Leit ütleb, et temale meeldib selles koolis käia. “Siin on kõik nii uus ja värviline.” Kodundusklassi ukse taga luurab poistekamp – ehk teevad tüdrukud täna ka mingit head sööki! On juhtunud, et neilegi pudeneb siis mõni paluke maitsta.

Arvutiklassi, mis on tehnika viimase sõna järgi sisustatud, tulevad viiendikud. Piirdume vaid ühe pildiga, et mitte tundi segada.

Nii käime direktoriga kooli läbi, vaatame ja imetleme. Aga Aive Mõistlikul on peas veel musttuhat mõtet: “Vaata, siia katusele tahame teha talveaia... Läheb aega, mis läheb, aga teeme. Siit avaneb Valjalale imeilus vaade.”

Viis aastat tagasi asutasid Sulev Peäske ja Jaanus Lipp oma firma – OÜ Valjala Sepikoda. Tegid kahekesi tööd endise kolhoosi töökoja ühes ruumis. Nüüd on Valjala Sepikojas tööl kuus meest, igaühel oma ruum ja tellimustöid nii palju, et järjekord suvel päris mitu kuud, talvel pisut vähem. Toodanguks põhiliselt evakuatsioonitrepid, rõdupiirded, aiadetailid jms. Toodete nimekiri on kaunis pikk, aga näidiseid riiulil pole.

“Pole sellepärast, et need viiakse kohe ära. Teinekord pole aega isegi fotot teha,” muheleb Sulev. “Ja mehed on nii head, et kõik, mis tellid, ära teevad. Kui tahate heegelnõela, siis palun väga.” Tellitakse ka pulmakingitusi, näiteks uksekoputeid või muid metallist vidinad. Ja rauast roose. Ega roosi tegemine lihtne ole, kogenud mees jõuab päevas vaid kaks roosi valmis nikerdada, ja siis on sepal leib laual ka. Kallis töö.

Täna krundib Sulev aiadetaile, abiks praktikant Vana-Vigalast. Jaanus Lipu tööks on Valjala teeviida kronsteinid ja kinnitused. Ta kinnitab äripartneri sõnu: “Ei, meil läheb päris kenasti. Tööd on küll, leib on laual ja vorsti saab ka peale.” Lisab lõpuks sedagi, et Valjala on elamiseks üks vägagi normaalne koht.

Kõrvalmajas tegutsev OÜ Hilmaa tööjõu puuduse üle ei kurda. Vastupidi, soovijaid oleks rohkem, kui firmal hetkel võimalik tööle võtta on. Tagavere mees Enn Tiitma ja soomlane Allan Hillberg asutasid ettevõtte seitse aastat tagasi. Praegu on töötajaid kahekümne ringis: Orissaarest, Valjalast, Pihtlast, Kuressaarest, Astest...

Valmistatakse roostevabast terasest detaile veesõidukitele, mida kusagilt kataloogidest ei ole võimalik tellida. Need on reelingud, erinevad kinnitused, raotised jne. Põhilised kliendid on Saaremaa paadifirmad. “Meil on nii palju tellimusi, et me ei jõua kõike ära tehagi,” räägib firmajuht Enn Tiitma. Nii et hästi läheb. Palka makstakse üle Saaremaa keskmise. Võiks ju rohkem maksta, aga roostevaba terase hinnad kõiguvad maailmaturul 40–50%.

Kui teeme tutvumisringi tsehhi, on metallilihvimise müra nii vali, et rääkida pole võimalik. Paar sõna saame vahetada hiljaaegu lihvijana tööd alustanud Inna Särnitsaga. Ütleb, et ei ole see töö naisterahva jaoks raske ühti. Temale igatahes meeldib, sest hea lähedal tööl käia ja palka makstakse ka täitsa normaalselt.

Jõusöödatehas ei mängi aleviku elus ammu enam tööandjana juhtivat rolli. Suur torniga maja küll, aga pärast seda, kui tehas rekonstrueeriti ja paigaldati täisautomaatne liin, on inimtööjõu vajadus liinil minimaalne, 4–5 inimest. Nendest paarikümnest inimesest, kes praegu kirjas, on suurem jagu raamatupidajad, autojuhid, öövalvurid.

Praegu läheb tehasest välja igas kuus 1900 tonni jõusööta. Juhataja Raul Maripuu räägib, et kui headel aegadel andis pakendatud sööda osakond 120–140 tonni jõusööta kuus, siis nüüd poole vähem. Sellepärast et väikeloomapidajad on ära kadunud. Söödatehas on aga soetanud endale tütarettevõtted – neli sigalat, nendele läheb suurem osa tehase toodangust. Üks asub Jööris ja alevikule kõige lähemal. Seesama patukott, mis eriti suvisel soojal ajal soodsa tuulega levitab ümbruskonnas väljakannatamatut haisu.

Maripuu püüab asjasse selgust tuua: “Ostsime lägatehase Belgiast möödunud aasta märtsikuus. Lepingus oli kirjas, et 31. maiks peab lägatehas töökorras olema. Siis aga tõstsid paigaldajad käed püsti ja kõndisid minema. Arvasid vist, et tegu on aborigeenidega… Seega müüja pettis meid. Oleme asja andnud Belgia kohtusse.

Kohtu poolt on määratud ekspert, viimati käidi siin proove võtmas alles 20. novembril. Kui ekspert tõestab, et meile müüdi seda, mis ei tööta, siis peame antud firma vastu tsiviilhagi esitama.” Hull lugu küll, tunnistab ka Maripuu, aga “kui me ise oleks selle vea ära parandanud, oleks see raha lihtsalt maha visatud. Tee siis ekspertidele selgeks, et lägatehas ei töötanud ja tööle panime selle meie ise.”

Rahvamajas käib vilgas tegevus: segakoor Waldia käib koos Õie Pärteli taktikepi all, Jarmo Moilanen õpetab löökpille, valla kultuurijuht Anne Auväärt ise juhendab laste näiteringi. Naistele pakub enda vormis hoidmise võimalust Vika Viss pilatesetreeninguga ja line-tantsu õpetab Liis Auväärt.

Koos käivad veel rahvatantsu sega- ja naisrühmad (juhendaja Mari Soots) ning veteranide tantsurühm Mummud (juh Viktor Martel), noortele pakutakse hip-hop’i. “Ringidest osavõtt on arvukas, vaid segarühmas valitseb meestepõud,” tõdeb kultuurijuht Anne. “Eriti tore on see, et vallavanem meie tegevust ning noori igati toetab. Uuest aastast ehk alustame veel seltskonna- või mõne muu tantsužanriga, kui soovijaid on.”

15. detsembril aga taasavatakse noortekeskus, mis näeb tõeliselt uhke välja. Sisekujundaja Anne Lemberi sisustatud ruum on maitsekas, olemas on kõik vajalik, mis peaks ühes sellises kohas olema: muusikanurk, pehme mööbel, uued lauad-toolid, muusikakeskus. On lauamängud, piljard, lauatennis jm. “Plaanis on noortele teha fotoring, muusikaring, korraldada karaokevõistlusi, slaidiprogrammide konkurss…” räägib Anne Auväärt tulevikuplaanidest. Noortekeskus hakkab avatud olema neli päeva nädalas kell 16–21.

Anne räägib, et teda hoiab oma töö juures tegemisrõõm ja rahulolu üritustest, mis hästi õnnestunud. Hetkel kuuluvad rahvamaja töökasse kollektiivi kolm inimest: selle aasta maikuust kultuurijuht Anne Auväärt, kelle ülesandeks on kogu valla kultuuritöö juhtimine, rahvamaja juhataja Viktor Martel, kes üritusi organiseerib, ja majaperenaine Pirgit Nuut, kes vastutab maja korrashoiu eest.