Meie mälu ehitus ehk meie ehituslik mälu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sissejuhatuseks väike meenutus lähiajaloost. Otsustas kord Eestimaa malesuurus ehitada oma suvekodu kusagile kaunile ja vaiksele rannikualale Saaremaal, et oleks koht, kus puhata ning võõrustada teisigi mõttemängu suurusi teistest maadest… Miks ka mitte ?! Mehel on teeneid ja saagu see looduskaunis paik mererannal talle auks ja kiituseks, millest võiks kasu tõusta Saaremaalegi!
Sündiski asjakohane otsus (otsused) mitmete asjameeste ja institutsioonide üksmeelsel nõusolekul. Aeg aga läks ja ajapikku hakkas neidsamu asjamehi (-naisi) äkitselt huvitama, kellele see “majakene” kaunil mererannal kuulub. Kes tohtis, kes andis loa ilusasse randa imekauni looduse rüppe ehitada? See hoone risustab ju looduslikku keskkonda.
Ah et meie ise lubasime ja tookord otsustasime!? No las ta siis olla! Ja nii see ehitis Lääne-Saaremaal Veere sadama läheduses mereranda lõplikult valmis ehitamata “kaunistabki”.
Malesuurmeister Ehlvest elab ammugi Ameerikas. Kas ta enam Eestisse naasebki? Tõsi, maja ei seisa tühjana. Seal elatakse.
Võtame lähiaastad luubi alla
Juhtumeid, kus rannikualale muudkui uusi rajatisi lisandus, tuli ikka ette.
Mererandadele ehitati kohalike omavalitsusametnike ja ka looduskaitsjate teadmisel. Vallaametnikud ja looduskaitsjad olid vait. Vanasõna aga ütleb, et vaikimine on nõusolek.
Niimoodi siis sündisidki lubatavad rajatised.
Võib-olla juhtub nii ka tulevikus? Äkki aga kusagil keegi “paha inimene” kaebab: “Vaadake, kuidas on siin ranna-alal jälle toimetatud! Seadusi ei täideta ja loodus kannatab!”
Siis äkki tundub mõnele institutsioonile, et aeg on küps. Ehituslikke asju hakatakse menetlema. Urgitsetakse ja juureldakse, kuidas sai rajatis otse mere äärde või veelgi hullem – otsapidi vette? Lähevadki kinnisvara asjad teisele ringile.
Igal juhul on hämmastav, et ametisolev president võib oma krundil veepiirile ehitada, aga kui ta enam riigijuht pole, siis ei tohi, sest tema aeg sai otsa.
Kui ikka õigel ajal seadustekohaselt ei menetletud, siis ärgem tõstkem kaebust, ei kodanikud ega omavalitsusedki. Valla- ja linnavalitsused on ju haldusüksustena seatud jälgima ning otsustama arengute üle oma territooriumil kogu aeg ja mitte ainult siis, kui kodanik või ajakirjandus teema üles tõstab.
Eestis võib iga advokaat tõestada, et kohalikud omavalitsused ja rannikualade kaitsjad ei ole olnud tasemel ajas ning ruumis. Las need ehitised siis ollagi mererannal kui ajaloolised tähised näitamaks riigi vähest toimimist selles valdkonnas.
Riigikontrollgi loobus aruande esitamisest 2007. aasta kohta teemal, mis on toimunud planeeringutega või planeeringuteta ranna-aladel.
Saare maakonnas on neid ajaloolisi verstaposte pea igas vallas:
- Muhu meeste üritus püsiühenduse loomiseks Hiiumaaga
- presidendi poolt korrastatud mererand Laimjalas
- rannakujundused Mustjala vallas
- supelus- või jahimajake ja kaldakindlustused Torgus jne.
Las nad siis olla, need Eesti asjad!
Kui riik ennast kohe ei kehtesta, siis tagantjärele, võib-olla juba raugaeas, kas või sõjakurjategijaid vastutusele võtta on vist hilja. Avalikkus astub vahele ja võtab sõna, sest väetid ning paljustki ilmajäetud võiks rahule jätta ning asja unustada. Ei saa ju jahti pidada, kui pole kellele. Kaua võib kohut pidada?!
Vabariigi president on meie au ja uhkus. Kuidas siis ikkagi saab niiviisi, et Tallinnas hakkame riigimehele väärilist skulptuuri püstitama, aga Saaremaal jahib teda keskkonnainspektsioon?
Kui kohalik omavalitsus praegu magab ja oma aja maha mängib ning ei võta sõna enda tehtud otsuste kaitseks (õigustamiseks) mereranna-aladel, siis pole seda omavalitsust allakirjutanu jaoks olemas.
Midagi on asjaajamistes lootusetult korrast ära olnud juba aastaid. Seadusi on saanud liiga palju ja keegi ei jõua, ei oskagi neid kohtadel täita. Saaksime ehk hakkama vähema arvu seadustega. Seaduste tootmise vabrik Toompeal peaks end veidi tagasi hoidma ja vaatama, mis allpool mäge toimub ja kuidas eesti rahvas seal toimetab.