/nginx/o/2019/04/29/12011124t1h003e.jpg)
Kudjape kalmistu koduleht aitab leida omaste haudu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kudjape kalmistu on esimene kalmistu Saare maakonnas, mis on saanud kodulehe, kust huvilistel on võimalik leida viiteid omaste viimsele puhkepaigale. Selle kohta, kui palju või vähe Eestis surnuaedu “internetiseeritud” on, andmed puuduvad, vaid pealinna kalmistute kodulehelt leiab viiteid mõnele.
“Esimese andmebaasi koostas siiski Riida Kask,” jääb praegune Kudjape kalmistuvaht Marika Jürisson tagasihoidlikuks. Tema sõnul tingis selle töö jätkamise just praktiline vajadus.
“Kui sulle ikka olenemata nädalapäevast või kellaajast helistatakse ja konkreetset hauaplatsi otsitakse, tuli midagi ette võtta,” sõnab ta. Nii oli näiteks ühel laupäevasel päeval kohal kaks meest Belgiast, kes otsisid Kudjapel mõnesid haudu. Mehed helistasid ja kalmistuvahil tuli lihtsalt kohale sõita.
Nüüd, kui elektroonilises andmebaasis on umbes 10 000 maetut ja nende matmispaika on võimalik leida kvartalite ja hauaridade järgi, leiavad paljud otsitud kalmukääpa juba ise, sest “tänapäeva inimesed on targad”, ütleb Jürisson.
“Ega ma ei ole seda kõike üksi teinud, mind on väga palju aidanud minu abikaasa Aivo,” kiidab kalmistuvaht. Nii ongi puhtalt huvist ja hobi korras ära tehtud suur töö, sest lisaks kalmisturaamatute andmetele on Marika olnud sage külaline näiteks Saare maa-arhiivis – kui ta teab inimese nime ja kas või umbkaudset surmaaega, on kuupäevade paikapanek võimalik.
Samuti on Marikat ja Aivot aidanud rahvusarhiivi veebileht saaga.ee ning palju tagasisidet on saadud ka omastelt. “Olen isegi risti juurde jätnud kirjakese palvega minuga ühendust võtta ja seda on tehtud,” räägib naine, kelle jaoks esialgsest “oma elu kergemaks tegemisest” on saanud tõsine hobi. Ise ütleb ta, et teeb ainult oma tööd ning midagi märkimisväärset selles ei ole.
Ometi löövad tema silmad särama, kui ta on jälle suutnud mõne valge laigu kalmistu registris tuvastada. “Alles eelmisel neljapäeval said kirja kahe lapse hauad, vanasti maeti lapsi täiskasvanute jalgeotsa, piltlikult öeldes sinna, kuhu mahtus, sest maaga käidi väga kokkuhoidlikult ümber,” selgitab kalmistuvaht. Nii ongi teada, et kellegi “jalge otsa” on see või teine maetud, kuid mingeid hauatähiseid ei ole.
Samuti on keerukas, kui hauakivil on vaid perekonnanimi. Siis on küll selge, et tegemist on perekonna viimse rahulaga, kuid kes sinna täpselt maetud on, pole teada. Appi on tulnud sugulased – vahel on selgunud, et ühele platsile on maetud kuus inimest. Samuti on hauakivisid, kus peal küll lahkunu nimi, kuid tegelikult puhkab kadunuke hoopis mujal, näiteks välismaal. Sestap palubki Marika Jürisson kõigil, kes oskavad andmebaasi täiendada, temaga ühendust võtta.
“Eks siin Saaremaal ole enamik surnuaiavahte eakamad inimesed, kes arvutit ei tunne,” arvab Marika Jürisson põhjuseks, miks teised kalmistuvahid tema eeskuju pole järginud. Ta ütleb, et ilmselt samal põhjusel ei ole ta ka kolleegidelt tagasisidet saanud. “Vaid Ansekülas on noorem inimene sellel tööl,” teab Jürisson, kes ise jõudis oma praegusele töökohale 1996. aastal, mil läks töötuna surnuaeda lehti riisuma, ning järgmisel aastal võeti ta ametisse.