Hulkurpoiss Siberis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas teate laulu “Mööda Siberi teed tuli üks hulkur noor…”?
Kirjutan Siberist, sest jälle on küüditamise aastapäev. Seekord neist, kes elasid seal, kuhu meie olime viidud sunniviisiliselt.
Olin 15-aastane ja stepis heinatööliste koka abiline. Viisin keskpäeval neile toidu hobusevankril otse heinakuhjade juurde. Supp keedeti valmis ööbimiskohas välivaguni ees kolmjalal 10-liitrises pajas. Toitu oli vähe, sest see oli kallis. Nii ei saadudki kõhtu mõnusalt täis, aga hing seisis sees.
Hein niideti traktoriga. Traktori järel veeti 4–5 hobuniidumasinat. Igal masinal istus noormees, kes jälgis niidukivikati tööd. Traktorimehed käisid alati vaguni juures söömas.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest