KÕNE IFFILE: Ujuda peaksid oskama kõik

Täna räägime Iffiga ujumisest ja ujumisoskusest. Nimelt on Eesti ujumisliit koostöös ujumisõpetajate, päästeameti ja Eesti vetelpääste seltsiga
välja töötanud kriteeriumid, kuidas reaalset ujumisoskust mõõta.

Ujumisoskus peaks tõesti olema elementaarne. Elame ju maal, mida ümbritseb meri. Peale selle on meil palju järvi ja igasugu muid veekogusid. Kõige tipuks – kui sa ei oska ujuda, aga satud kuskil vette kukkuma, siis upud. Selle vältimiseks on ujumisoskus väga tähtis.

Kui ma väike poiss olin, oli Kuressaare rannas vana jahtklubi juures üldkasutatav ujula. Võisin olla nelja-viiene, kui mu isa võttis ja viskas mind ujula silla pealt vette. Hakkasingi seal edasi-tagasi sumama. Ühel hetkel sain aru, et püsin veepinnal, ehkki see oli päris raske tegemine – mida ma siis ujumisest teadsin.

Mina sain oma esimesed ujumiskogemused täitsa kodu lähedalt. Vähemalt tollal oli suvel üks põhiline ajaviide – mitte ainult laste, vaid teistegi jaoks – ujulas käimine. See oli igapäevane rituaal – ujuma minna. Inimesed tulid jalgratastega või jalutades kohale, riputasid oma riided seintesse löödud naelte otsa. Eriti ilusa ilmaga oli ujula ikka paksult rahvast täis.

Hiljem kaevati elektrijaama õuele bassein. Selles basseinis, mida praegu küll enam ei ole, oli jahutusvedelik, mis püsis talv läbi soe. Käisime seal isegi kehalise kasvatuse tundides ujumas ja ujusime aja peale. Meil oli väga tore treener Toomas Tuuling ehk Tulla, nagu me teda kutsusime – teda mäletavad ilmselt paljud minuvanused. Tulla õpetas meile erinevaid ujumisstiile. Seega saime päris hea ujumispraktika juba lapsena.

Huvi ujumise vastu ja ujumisnauding on mind saatnud kogu elu. Ootan seda aega, mil meri läheb nii soojaks, et seal saab ujuda, mitte lihtsalt kümblemas käia. Pool tundi ujumist muudab hingamise õigeks ja mõjub tervisele väga hästi.

Halenaljakas on mõne saarlase suust kuulda, et ta ei oska ujuda ja seda oskust polegi tal tarvis. Paraku on selliseid ka kala- ja meremeeste seas. Aga paadist vette kukkudes tuleks suuta vähemalt paadinigi ujuda.

Mul on eredana meelde jäänud üks seik, mis võinuks lõppeda väga halvasti, kui ma ujuda ei oskaks. Käisime kunagi Angolas Atlandi ookeani vetes ujumas, kus pealinna lähedal oli kena rand. Meiesugused, kes me pidasime ennast Balti mere asjatundjaiks, ei osanud oodata seda, milline jõud on ookeanilainel. Kui põlvist saadik vette läksime, tuli järsku laine, mis kõigepealt rebis meie rõõmuks meie naissoost grupikaaslastelt bikiinid seljast, aga seejärel lohistas meid vette. Tänu ujumisoskusele pääsesime hädaga kaldale – muidu oleks see laine meid ookeani viinud. See oli küll ekstreemne kogemus.

Üks helgemaid ujumismälestusi viib aga taas kaugele maale – möödunud aastal käisime Austraalias Sidney lahes ujumas. Väga tore tunne on, kui ümberringi saalivad igasugu eksootilised kalad ja meduusid. Vesi oli seal erakordselt soolane, kandis pinnal.

Kõige üllatavamaid ja kentsakamaid asju, mida olen elus kogenud, oli ujuda Surnumeres – see kogemus on vist juba paljudel. Surnumeres ei pea sa oskama ujuda, sest uppuda on seal lausa võimatu. Kas või istu vee peal ja loe ajalehte.

Tagasi üles