100 aastat 1919. aasta Saaremaa mässust (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätkub järjejutt mässu ajaloost (kirjutavad ajaloolased Eda Maripuu ja Piret Hiie-Kivi), et sisse juhatada 15. veebruaril Kuressaare Linnateatris aset leidev ajalookonverents ja näitus “Mässu kaudu vabasse riiki”, mille korraldab SA Saaremaa Muuseum koostöös Saarte Häälega.
Kui mässujuhtidel oli õnnestunud suurem osa Muhust oma hirmuvalitsuse alla saada, võeti sihiks Saaremaa hõivamine ja Kuressaare linna vallutamine. Moodustati mässuliste “sõjavägi”. Ebaseaduslikud mobilisatsioonikäsud jagati laiali nii kirjalikult kui suuliselt. Mässuliste “mobilisatsioon” viidi läbi valedega hirmutamise ja tapmisähvardustega vastuhakkamise korral. Kartuses, kas vastuhakuga liitub piisavalt mehi, levitati demagoogiat, et väljaastumine on mõeldud Eesti valitsuse toetamiseks mõisnike vastu. Mõisnike vastu tunti küll suurt viha, kuid selle varjus tahtsid mässujuhid tegelikult Kuressaares maksma panna nn töörahva võimu ja selle teostamiseks vajati suuremat rahvahulka. Pealegi oli Kuressaare linnapea samuti mõisnike huvisid kaitsev sakslane Ernst Richard Bernhard Heinrichsen (1871–1947).
Uus raske sõda
Eesti Vabadussõda kujutas endast uut rasket sõda ja seda endise suure “isamaaga”, sest alles oli ju lõppenud Esimene maailmasõda ja meie esialgsed kaotused Vabadussõjas olid mõjunud Eesti rahva meeleolule rusuvalt. Oli kadumas lootus ja usk iseseisvasse Eestisse. Seda eriti saartel, kus seda usku ei jõudnud laialdaselt veel tekkidagi ja mässule kihutajatel õnnestus siin valitsenud raskeid olusid edukalt oma huvides ära kasutada. Nn nurgatagune kihutustöö õitses eriti lopsakalt. Kes mässuga ei ühinenud, need ristiti tihtipeale “lollideks” ja “parunite sabarakkudeks”. Enamik saarlasi ja muhulasi oli ise teisel arvamusel, kuid valitsenud olude juures oli mõistlikul ja kainel mõtlemisel raske end maksma panna. Siinkohal oleks aidanud tugevam riiklik propaganda.
Pealegi loeti siis saartel ajalehti võrdlemisi vähe, eriti mandri ajalehti. Suur osa vastuhakuga ühinenud meestest ei teadnudki, et nad astuvad välja iseseisva Eesti valitsuse vastu. Seda enam, et need käsud olid valdavalt välja saadetud Saaremaa Sotsialistliku Töörahva Liidu nimel, mis oli tegelikult hiljaaegu Kuressaares Saaremaa Maakonnavalitsuse liikmete poolt asutatud poliitiline partei, kelle ülesanne oli pahempoolsete vaadetega kodanikke kevadisteks Asutava Kogu valimisteks organiseerida.
Liidu algataja ja esimees oli maakonnavalitsuse liige Mihkel Neps (1890–1937), esimehe abi Timotheus Grünthal (ühtlasi maakonnavalitsuse esimees; 1893–1955), laekahoidja Feodor Kanaval (1880–1935), kirjatoimetaja Aleksander Jõeäär (1890–1959) ja viimase abi Aleksander Velvelt (1897–1967). Tolle liidu loosungiks maaküsimuses – mis oli põletavaim teema eriti nn maatameeste jaoks – sai kroonu, kirikute, mõisate ja pankade maade ning nende inventari tasuta riigi omanduseks tunnistamine. Riigikorralduse küsimuses sai loosungiks Eesti riikliku iseseisvuse poole püüdlemine.
Mässujuhid tarvitasid Saaremaa Sotsialistliku Töörahva Liidu nime selleks, et viia elanikke, kellel mässu tegelikud eesmärgid teadmata, arvamisele, nagu oleks see “mobilisatsioon” valitsuse välja kuulutatud. Lihtsameelsed käsutäitjad pidasid neid käske nende välise ametliku külje tõttu seadusliku võimu väljaantuks ja käitusidki vastavalt nõudmistele. Neid käske oli välja antud veel näiteks “Saare-, Hiiu- ja Muhumaa tööliste liidu”, “Saaremaa maarahva liidu”, “kohaliku sõjaväe organisatsiooni”, “töörahva sõjaväe” nimel, kusjuures mõned käsud olid ka ilma allkirjata. Mässujuhid sundisid kõiki mehi vanuses 18–40(45) surma ähvardusel mässuliste sõjaväkke tulema: 24 tundi anti aega valmispanemiseks ja kui kutsutu kogunemiskohta ei ilmunud, tuldi lasti ta kodus maha. On oluline rõhutada, et suur hulk tollaseid mässajaid ei olnud üldse “punameelsed”, veel vähem enamlased! Teadmatuse, arusaamatuse ja poliitilise silmaringi puudumise tõttu ning surmaähvarduste hirmus mindi lihtsalt teistega kaasa.
Saaremaa poole hakati Muhust liikuma juba ööl vastu 17. veebruari, et uusi tapmisi ja röövimisi toime panna. Esimesed Muhu poolt tulnud mässulised (seitse-kaheksa relvastatud meest) jõudsid samal päeval umbes kella 11 ajal Leisi postkontorisse, kus nad katkestasid telefoniühenduse Kuressaare ja Hiiumaa vahel. Oma eesmärkidest rääkides seletasid rahutustest osavõtjad, et neil olla ülemuselt kindel käsk “mõisnikke vangistada ja maad ära jagada, kuid verd mitte valada”. Levitati kuulujutte, et Pärnu olla Läti enamlaste käes ja üldse olevat kogu Eesti rahvas mässamas Eesti Ajutise Valitsuse vastu, mis koosnevat mõisnikest ja nende poolehoidjatest. Mindi ka Leisi vallamajja, kus Muhu ja Pöide mehed võtsid üle seal asunud kuus Kaitseliidu püssi ühes 500–700 padruniga. Mehed sundisid Leisi vallakirjutajat kirjutama külavanemate käske meeste kokkukutsumiseks vallavalitsuste nimel, kuid ilma ühegi allkirjata. Mässu organiseerija Leisi vallas oli Feodor Aulik.
Samal ajal, kui mässuliikumine valdades hoogu võttis, organiseeriti kiiresti Kuressaare linna kaitset. Samuti oli juba Tallinnast teel saartele rahutusi likvideerima Eesti sõjaväe juhtkonna poolt kiiruga organiseeritud karistussalk. Esimene suurem kokkupõrge Kuressaarest saadetud kaitseliitlaste, õppurite salga ja linna poole suunduvate mässuliste vahel toimus 17. veebruaril kella 13–17 ajal Laimjalas, kus linna kaitsjad olid vastase arvulise ülekaalu ja laskemoona puuduse tõttu sunnitud taganema. Kokkupõrkes langes üks mässuline ja 13 võeti vangi.
Laimjala vallamaja juures ühendati mässuliste 500-meheliseks kasvanud rühmad roodudeks, mis olid mõlemad moodustatud peamiselt ühe valla või küla meestest. 11 roodukomandörist on nime järgi teada 1. roodu komandör Hermogen Hints, 3. roodu komandör Aleksander Kööts, 4. roodu komandör Aleksei Kurist (1891–?), 5. roodu komandör Aleksander Kuuder, 7. roodu komandör Julius Johanson, 8. roodu komandör Juhan Riim (1888–?), 9. roodu komandör Juhan Tõnn ja 11. roodu komandör Julius Saar. Sõjaline üldjuhtimine pandi endisele allohvitserile Martin Kirrile (1894–1947).
17. veebruari hilisõhtuks jõudsid mässulised Orissaarde, kust Viktor Reiart (1898–1919), Mihail Truumure (1883–?) ja Johan Ellam (1899–1942) saadeti Maasi valda ning Johannes Pihelpuu ja Kirill Kummits Uuemõisa valda mässu organiseerima. Mässust haaratud valdades üritati kinni võtta militsionääre ja ähvardati neid tappa. Uuemõisast oli pärit ka üks aktiivsemaid naismässulisi Maria Ellam (1890–1919), kes oli koos oma vendade Aleksandri, Johani ja Antoniga ka revolutsioonilises liikumises osalenud ja kes õhutas aktiivselt oma ümbruskonna mehi relvi haarama ja mässajate ridadesse astuma ning vedas selleks mässuliste sõjaväe käske laiali.
18. veebruaril Pihtlas alanud mässuliikumine võttis järgmisel päeval seal eriti hoogu, haarates sel päeval kaasa veel kaks valda – Loona ja Kärla. Ööl vastu 19. veebruari tulnud kuus tundmatut relvastatud meest Loona vallamajja, kus sealset vallakirjutajat sunniti samuti “mobiliseerimise” käske kirjutama, millega kohustati mehi 19. veebruaril kell 12 vallamajja tulema. Mässulised määrasid valla komandandiks Julius Aaki ja tema abiks Kirill Sepa.
Kärla vallas puhkes liikumine esmalt Karidas, kus 19. veebruari öösel käis kolm tundmatut relvastatud meest kella kahe paiku perest peresse mehi kokku ajamas, et aidata Muhu ja Pöide mehi Kuressaare vallutamisel. Kokkutulnud meestest asus mässulistega liitunud Kärla Kaitseliidu ülema alamleitnant Gustav Jõgi (1895–1919) juhatusel sõjateele Kuressaaret vallutama umbes 40 meest. Rahutuste puhkemisega Loonas ja Kärlal ähvardati Kuressaare linna ka põhjast ja läänest.
Kaarma-Suurevallas olid Kuressaaret vallutama asunud mehed 20. veebruari hommikuks haaranud mässuga kaasa kõik Kuressaare–Leisi maantee läheduses asuvad külad Upast Uduvereni, ulatudes linnast kuue kilomeetri kaugusele. Mässulaine ulatus ka veel Mustjala ja Abruka valda, kuid Abruka oli ainus, kus hoolimata relvastatud survest ei saavutatud mingit edu meeste mässuliste sõjaväkke kutsumisel.
21. veebruaril levisid rahutused Kihelkonna valda. 10–12 mehest koosnev salk ilmus vallamajja ja nõudis peastaabi käsul mobilisatsiooni väljakuulutamist, teatades, et suurel maal olla igal pool mäss käimas, “parunid tulla tappa ja valitsust kukutada”. Vallavanem lükkas nõudmise tagasi. Seejärel lahkusid mehed vallamajast ja läksid alevisse, kus katsusid elanikelt relvi ära võtta, kuid tulemusteta.
Linna vallutamise plaan
Mässulistel oli plaan vallutada Kuressaare ühise pealetungiga linnalähedaste asulate kaudu, kus 20. veebruariks kujunesid vastavad mässuliste grupid. Mässajad piirasid Kuressaaret Upalt, kus paiknesid nende põhijõud (11 roodu) ja peastaap, siis Vaiverest, Muratsist, Sikassaarest, Kellamäelt ja Loodest.
Upa, Vaivere, Muratsi ja Sikassaare grupeeringus, mis moodustas pearinde, oli umbes 600, Kellamäel üle 200 ja Loodes 60 mässulist. Peale selle paiknes Laadjala mõisas relvadeta mässuliste salk, kes moodustas nn tagavarapataljoni. Pealetungi Kuressaarele kavatseti alustada 21. veebruaril.
Upal Mihhail Aru talus seati sisse peastaap, kuhu kuulusid näiteks Aleksander Sepp, Ivan Siim (1883–1919), Aleksander Koit (1891–1919), Hermogen Hints, Martin Kirr jt. Seal oli püssidega varustatud umbes 300 meest. Staabiülemaks määrati Ivan Siim, kes kujunes mässu juhiks.
Upa külas otsustati, et Kuressaare vallutamise järel tapetakse kõik mõisnikud, vaimulikud ja ametnikud. Mässu staap võttis enda peale nii sõjategevuse juhtimise kui ka uue võimu korraldamise valdades. Staap töötas välja üldpealetungi plaani, mille kohaselt tuli Kuressaare hõivata kõigi salkade üheaegse löögiga kolmest küljest. Kõige ohtlikum Kuressaarele oli Kellamäe – kolm kilomeetrit linnast.
Teised kohad asusid viie kuni kuue kilomeetri kaugusel.
Kellamäe grupi eesotsas seisid Gustav Jõgi ja Vene mereväest demobiliseeritud madrus Aleksander Ohak (1892–1919). Kellamäe staap organiseeris sidet Upa peastaabiga, et kooskõlastada pealetungioperatsiooni Kuressaarele. Infot Kellamäe ja Upa staabi vahel vahendasid Eduard Mändmets ja Johannes Mets (1899–1942). Peastaap käskis Kellamäe grupeeringul oodata niikaua, kuni Upa omad alustavad pealetungi. Aleksander Ohak ja Gustav Jõgi tegid ettepaneku alustada pealetungi hiljemalt 20. veebruari hommikul, kuid peastaabi ülem Ivan Siim teatas käskjalale, et pealetung Kuressaarele algab niipea, kui Muhust on 15 koormat laskemoona kohale tulnud, kuid kõige hiljemalt 21. veebruaril kell 14. Kellamäe grupi juhid nõudsid kohe pealetungi Kuressaarele, et takistada vaenlasel jõu kogumist. Staap ei kiitnud seda heaks, vaid jäi ootama abiväge ülejäänud valdadest või Lätist, kust punavägi oli juba üle käinud. Suuri raskusi oli relvade ja laskemoonaga. Neid kõigile ei jätkunud, seega jäädi neid ootama, mis sai mässulistele saatuslikuks.
20. veebruaril otsustas peastaap saata Sikassaare mõisa 250 ilmasõjast läbikäinud meest, kes koos Kellamäe mässulistega pidid esimestena vaenlase kaitseliinist läbi tungima, kui Upa grupp pealetungiga alustab ning tõmbab vastase peajõud enese peale. Sikassaare salga ülemaks määrati Aleksander Käo (1893–1972), tema adjutandiks Aleksander Saat (1894–1967). Rühmakomandör oli Andrei Tasane (1896–1979) ja roodu ülem Aleksei Kurist. Mässuliste Loode grupeeringut juhtisid Eduard Kesküla, Kaarel Remsel ja Aleksander Pištšailo. See grupp paiknes Loode sillast Kellamäe mõisani. Selles grupeeringus oli umbes sadakond meest ja neil oli side Kellamäe grupeeringuga.
Mässuga oli liitunud lõpuks hinnanguliselt kuni 1000 meest, kes piirasid Kuressaaret.
(Jätkub)
Piret Hiie-Kivi