100 aastat 1919. aasta Saaremaa mässust (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätkub järjejutt mässu ajaloost, et sisse juhatada 15. veebruaril Kuressaare Linnateatris aset leidev ajalookonverents ja näitus “Mässu kaudu vabasse riiki”, mille korraldab SA Saaremaa Muuseum koostöös Saarte Häälega.
Kuigi Kuressaares oldi mässu puhkemisega kursis juba 16. veebruari hommikul kell 11, kui Muhu Kaitseliidu ülem alamleitnant Vassili Kask (1896–1942) oli sellest telefoni teel saarte Kaitseliidu staapi informeerinud, ei olnud kohe ühtegi reaalset jõudu mässajate vastu saata. Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülem (alates 17. novembrist 1918) kapten Johannes Poopuu (1886–1929) oli seoses mobilisatsiooniga Eesti Vabadussõtta läinud just vahetult enne mässu vallandumist Tallinna, kus ta määrati teenistusse Soomusrongide Divisjoni. Uueks saarte Kaitseliidu ülemaks määratud leitnant Karl Tulmin (1893–1919), kes pidi ametisse astuma 14. veebruaril 1919, tapeti aga Muhus teenistusse tulles mässajate poolt. Kaitseliidu ülema kohuseid tuli kogu mässu ajal täita hoopis lipnik Karl-Johannes Tammel (1891–1941), kes seni oli saarte Kaitseliidu ülema abi Kuressaare linnas. Ka kõige tähtsamad otsustajad olid sel hetkel Kuressaarest ära. Nimelt olid maakonnavalitsuse esimees Timotheus Grünthal (1893–1955) ja abiesimees, majandusosakonna juhataja Mihkel Neps (1890–1937) läinud 15. veebruaril Hiiumaa kaudu Tallinna, et muretseda laenu plaani teostamiseks, mis aitaks leevendada tööpuudust Saaremaal, ning Eesti Ajutise Valitsuse komissar Victor Neggo (1890–1942) oli parasjagu Uuemõisa vallamaja revideerimas.
Reageeriti kiiresti
Õnneks jõudis kohalik Kaitseliit teavitada rahutuste puhkemisest ka Tallinnas asuvat Eesti Ajutist Valitsust ja Operatiivstaapi, kes kiiresti reageerisid. Kohalikul Kaitseliidul oli tarvis aga kõik abinõud tarvitusele võtta, et oma jõududega mässu edasiliikumist nii kaua takistada, kuni väljapoolt abi tuleb.
16. veebruaril kuulutas kohalik Kaitseliit linna kaitsmiseks välja usaldusväärsete linnaelanike mobilisatsiooni, kusjuures pooled kokkutulnud meestest olid sakslased. Esialgu saadi kokku 25 kaitseliitlast ja 30 rahvaväelast, kellest pooled polnud varem sõjaväes teeninud. Maal oli Kaitseliit endisel kujul likvideeritud ja relvad vallavalitsustele üle antud. Kohale tulid siiski mõned endised jaoskondade ülemad-ohvitserid, kes polnud jõudnud veel mandrile sõita.
Moodustati ka 40-liikmeline gümnasistide ja üliõpilaste rühm. Koolipoiste rühmasid juhtisid Saaremaa Eesti Segagümnaasiumi (praegune Saaremaa Ühisgümnaasium) eesti keele õpetaja leitnant Voldemar Sild (1889–?) ja võimlemisõpetaja, hilisem Saare maavanem Arnold Eugen Paas (1890–1970) ning leitnant Mihhail Väli (1895–1942). Õpilastest osales linna kaitsel näiteks Mustjala pastori August Eberhardi (1856–1927) poeg Theodor-Julius Eberhard (1898–1919), hilisem tuntud muusikamees Joosep Aavik (1899–1989), Kuressaare linnavoliniku, seltside asutaja ja Marienthali metallitöökoja omaniku Johannes Kingissepa (1865–1939) poeg Armin Kingissepp (1897–1983), hilisem tuntud kunstnik Wilhelm Neuendorff (1897–1977), samuti hilisem vandeadvokaat, Eesti poliitik, kahe Riigikogu liige ja Riigivolikogu esimees Otto Richard Pukk (1900–1951), hilisem tuntud vaimulik Ernst Adolf Greinert (1898–1982) jt. Lisaks Saaremaa Eesti Segagümnaasiumi õpetajatele-õpilastele osalesid linna kaitsel ka Kuressaare Saksa Gümnaasiumi õpetajad ja õpilased: neli õpetajat osalesid relvastatuna võitluses mässuliste vastu ja vanemad gümnasistid olid abiks patrullteenistuses ning vangide konvoeerimisel. Kuressaares organiseeritud linna kaitsest võtsid lõpuks osa peaaegu kõik meeskodanikud, kes relvi kanda jaksasid.
Kui Victor Neggo kuulis telefoni teel Muhu Kaitseliidu ülema käest rahutuste puhkemisest, sõitis ta tagasi Kuressaare poole, pääsedes mässuliste kätte langemisest. Tagasisõidul Kuressaarde pani Neggo valitsuse mobilisatsiooni seisma Laimjala, Kogula, Pihtla ja Kärla vallas, kust mobiliseeritud pidid järgmine päev Tallinna teele asuma, sest kardeti, et ka nemad liituvad mässulistega. Saaremaal olid mässajad üle võtmas vallamaju ja muid asutusi, tapetud oli mõisnikke, kes kätte saadi, ning linna ümber olid koondumas mässuliste grupid, et vallutada Kuressaare ühisrünnakuga. Seljatagune kaitse mandrilt tulevate valitsusvägede võimaliku sissetungi eest jäeti muhulastele.
17. veebruaril kella kolme ajal öösel väljus kuuemeheline kaitseliitlaste ratsasalk eesotsas linna komandandi lipnik Bernhard Johansoniga Kuressaarest mööda Orissaare maanteed luurekäigule. Kell üheksa jõudis ratsasalk 30 kilomeetri kaugusele Kallemäele, kus oodati järele peaväge, kes saadeti Kuressaarest välja lipnik Tamme käsul. Selles väes oli 106 meest ja kuus ohvitseri, kes Kallemäel jagati kaheks grupiks: 70 meest eesotsas lipnik Johansoniga liikusid otse edasi Laimjala poole ja 36 meest kahe ohvitseriga jätkasid Pöide poole liikumist. Mässajad olid selleks ajaks jõudnud juba vallutada Laimjala mõisa, vallamaja ja Kahtla mõisa. Peavägedest neli-viis kilomeetrit eespool liikunud Kaitseliidu ratsaluure salk sattus Laimjala metsaservas kella ühe paiku aga ootamatult mässumeeste püssitule alla ja kihutas tagasi peajõudude juurde. Samal ajal oli õppurite salk eesotsas õpetajate Voldemar Silla ja Arnold Eugen Paasiga liikumas ahelikus üle lageda põllu Kahtla mõisa poole, kui algas juba ägedam tulevahetus linna kaitsjate ja mässuliste vahel. Varsti tuli Kaitseliidule Leisi ja Pihtla vallamajast teade, et paarisajamehelised relvastatud salgad kipuvad Kuressaarest väljasaadetud salgale kallale. Jalamaid saatis lipnik Tamm Kuressaarest 50-mehelise salga leitnant Põllu juhatusel, kes Leisi poolt tulevatele mässajatele vastu pidid seisma ja lipnik Johansoni pahemat tiiba kaitsma.
Kokkupõrkest kaitseliitlastega Laimjalas võttis osa umbes 90 mässumeest ja neid oleks olnud rohkemgi, kui suurem osa mehi kas relvade puudusel või mõnel muul põhjusel poleks laiali valgunud. Kokkupõrge kestis kella 13-st 17-ni, mille järel linna kaitsjad otsustasid üldise segaduse tõttu taanduda. Laimjalas langes (kinnitamata andmetel) kuni kuus mässajat, neist nimeliselt teadaolevalt Vassili Pihl (1898–1919) Uuemõisa vallast ja vangi võeti umbes 11–13 mässulist. Linna kaitsjate poolel sai tulevahetuses surmava lasu pähe Theodor-Julius Eberhard ja mässajate kätte langes vangi Joosep Aavik, kes peagi siiski vabaks pääses. Lipnik Johanson ise olevat saanud jalast kergelt haavata.
Kuna mässuliste tegevus oli laienenud mööda mereranda Maasi ja Leisi valdades kuni Soela maanteeni, mis oli ohtlik Kuressaarele, koondati nüüd kõik jõud linna kaitseks.
Püssi all 300 meest
Kaitseliitlaste ja õppurite salk jõudis Laimjalast linna tagasi kesköö paiku ja selleks ajaks oli püssi alla saadud umbes 300 meest, kellest 220 saadeti kaitseliinidele linna piiridele, ülejäänud – peamiselt üle 60-aastased saksa vanahärrad rittmeister Alfred von Wardenburgi (1879–1950) juhtimisel – pidasid tänavatel patrullteenistust.
Kaitsjatel oli kasutada Saksa okupatsioonivägede poolt mahajäetud 434 Saksa, Jaapani ja Vene vintpüssi, 960 käsigranaati ja 115 750 padrunit. Seati sisse ööpäevaringne patrullteenistus, keelati igasugused rahvakogunemised, isegi paarikaupa seismine, suleti koolid ja kauplused.
Linna kaitse tugipunktid asusid Kuivastu maanteel nn Gruubi ragatka juures ning Kudjape ja Kellamäe mõisa all, hõre kaitseliin kulges piki Põduste jõge põhja suunas ja sealt edasi ümber linna kuni mereni.
Teine kokkupõrge linna kaitsjate ja mässuliste vahel toimus 20. veebruaril Kellamäel, kui mässajad alustasid pealetungi Kuressaarele korraga Kellamäe ja Loode poolt. Tulemusliku rünnaku Kihelkonna ja Kärla valla mässumeeste vastu võttis ette koolipoiste üksus leitnant Mihhail Väli juhtimisel. Gümnasistide hulgast said haavata leitnant Väli ja neli koolipoissi, nende seas Otto Richard Pukk, Armin Kingissepp, Ernst Adolf Greinert.
Mõned päevad enne seda, kui mässulistel oli plaan vallutada Kuressaare linnalähedaste asulate kaudu ühise pealetungiga, jõudis Muhumaale aga Eesti sõjaväe juhtkonna poolt kiiruga organiseeritud karistussalk Tallinnast.
(Jätkub)
Piret Hiie-Kivi