100 aastat 1919. aasta Saaremaa mässust (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätkub järjejutt mässu ajaloost, et sisse juhatada 15. veebruaril Kuressaare Linnateatris aset leidev ajalookonverents ja näitus "Mässu kaudu vabasse riiki", mille korraldab SA Saaremaa Muuseum koostöös Saarte Häälega.
Eesti riik jõudis Jaan Klaari (1889–1943) juhitud karistussalga näol Muhusse Raugi küla alla 18. veebruaril. Vabadussõja alguses sai Klaar kergeristleja Lembitu komandöriks ning karistussalk oli moodustatud Lembitu (50 meest) ja miiniristleja Lennuk meeskondadest. Lisaks saadeti mässu maha suruma Tallinna ratsapartisanide salk, mida juhtis sakslasest lipnik Helmuth Foelsch (1895–1944), Kalevlaste Maleva ratsasalk leitnant Oskar Antje (1891–1927) juhtimisel, 20-meheline ratsasalk vabatahtlik Johannes Larka (1887–1941) juhtimisel, kindral Ernst Põdderi (1879–1932) kuulipildujaroodust 21 meest leitnant Johannes Kajaki (1885–1940) juhtimisel, ratsasalk leitnant Johannes Kesküla (1892–1978) juhtimisel. Kokku oli Klaari komando all koos ohvitseridega kaks- ja poolsada meest.
Vägi jagati kaheks: üks osa lipnik Vassili Kase juhtimisel läks otse Kuivastusse, teine osa saadeti Hellamaa kaudu Viirakülla. Muhust hakati vastu tulistama siis, kui karistussalk oli umbes nelja kilomeetri kaugusel rannast. Kui salk lähemale jõudis, laskmine lakkas. Laskjaid oli 40 ringis, kes laiali jooksid. Kohalikud arvanud, et mõisnikud tulevad kätte maksma. Eesti sõjaväge ei osanud nad oodata. Klaari mehed võtsid kohe kolm püssimeest kinni, kellest üks lasti maha. Mihail Õue (1893–1969) salga, kes pidi rannakaitset organiseerima, oli Ivan Vokk saatnud Saaremaale mässulistele appi. Hellamaal võeti veel kaheksa meest vangi.
Tupenurme Saare talu meeste jutu järgi oli neile kahe peale antud üks püss mõne padruniga. Kui karistussalk kohale jõudis, jooksnud nad üle Muhu soo kodu poole. Vassili Auväärt kirjeldab, kuidas mehed viskasid kasuka, vati ja kingad soo peal maha. Kui teised Tupenurme ja Kapi noormehed vallamaja juurest koju tulema hakanud, tulnud neile vastu Tupenurme Leitallika Priidu Rehepapp ja Lepiku Rennikse Madis Raunmägi (1882–1964) ning käskinud minna randa kaitsma, kuigi poistel relvi polnud. Käsutajad öelnud, et "kui mees langeb, saate püssi". Tupenurme Allikaniidi Ivan Peegli sõjareis lõppenud ühes Lõetsa peres teki all. Näinud teine nii närb välja, et karistussalklased jätsidki ta kui haige sinnapaika. 1902. aastal sündinud Tupenurme Rõuendi Ivan Laisk läinud aga uudishimust vaatama ja saanud koledasti peksa.
Mässu ajal 18-aastane Konstantin Verendel (1899–1991), kes elas Kuivastus ja mässust osa ei võtnud, ei mäleta hea sõnaga ei karistussalklasi ega prokurör Jaan Teemanti (1872–1941), kes oli määratud Erakorralise Uurimise Komisjoni esimeheks. Verendeli oli Karl Tammel palganud mõisa härrastemaja kütma, et Saaremaalt tulnud mobiliseeritud seal ööbida saaks. Karistussalklased ajasid Konstantini ja tema venda püssidega ähvardades ja piitsalöökidega sadama poole. Sadamasse jõudes avati tuli. Seal karistussalgale erilist vastupanu ei osutatud. Vangi võetud Konstantin jt temasugused pandi postkontorisse kinni ja algas ülekuulamine. Vassili Räimaugul (1895–1919) Mõegakülast oli taskus kivi ja püssipadrun. Need olid piisavad asitõendid mahalaskmiseks. Kuivastus lasti maha veel Vassili Kokk (1890–1919) Hellamaa Kuriselt, kes oli mässuliste juhiks valitud. Verendel pääses vabaks tänu Jaan Teetsovi (1884–1942) eestkostele. 23. veebruaril algas ülekuulamine prokurör Teemanti juhtimisel, kes oli karjunud, et veri suust välja pritsis. Konstantini, isa ja venda kuulati kõigepealt üle kodus ja seejärel Kuivastu jaamahoones. Järgmisel päeval lasti nad koju.
Jaan Klaar, kelle salka Soondas tulistati, jäi Soondasse ööbima. Klaari hilisema aruande kohaselt ründas neid Liival umbes 20-meheline salk. Kell 13 alustas Viirakülas tegevust sõjaväljakohus. Välikohus lõpetas oma tegevuse 20. veebruaril kell 14, olles ühe mehe surma mõistnud ja viis lastud maha põgenemisel Orissaare lähedal. Muhus võeti kinni ka nõukogude ajal märtriks kuulutatud Marie Ellam (1890–1919), kes Pöidel maha lasti.
18-aastane Aleksander Tihu (1900–1919) Kantsi külast, kes oma ema sõnade kohaselt kodust Liivale puuri laenama läks, oli tapetud eriti jõhkral moel. Ajaleht Kommunist teadis aga mais 1919, et ta Soonda külas tulevahetuses osales ja kui tema käest teada taheti, palju mässulisi Soondas valitsusvägede vastas oli, olevat ta öelnud: “Juba ma teile, koertele, seda ütlen! Pärast surma vastan.”
Kantsi külast tapeti veel Timofei Siim (1898–1919), väidetavalt selle eest, et tal püksipõlved märjad olid. Vassili Kaod (1896–1919) Suuremõisast süüdistati tulistamises ja tema oli nende hulgas, kes põgenemiskatsel maha lasti. Tema ema Maria Kao kaebas, et arreteerijad olid ka kaheksa naela leiba kaasa viinud. Surnukehad olid moonutatud ja tääkidega läbi torgatud. Karistussalklaste hulgas oli kõige jõhkramalt toimetanud sakslase Foelschi Tallinna ratsapartisanide salk.
Oina külas sündinud Vassili Suurkivi (1897–1919), kes samuti Muhus maha lasti, on hea näide, kuidas mässuliste arvu nõukogude ajal suurendati. Üks Vassili Suurkivi on nelja mehe eest arvestatud. Vassili Suurkivi oli Hellamaa vallas sündinud, aga elas Muhu Suurevallas Suuremõisa Aadul. Mässulisena on ta karistussalklaste poolt mahalastuks märgitud nii Hellamaa vallas kui ka Muhu Suurevallas ja lisaks on ta mõlemas vallas kirja pandud veel ka ihunuhtlust saanuna.
Ka Vassili Kao on tõenäoliselt kaks korda kirjas. 18. veebruaril kutsuti muhulased uuesti Kaitseliidu poolt teenistusse. Ka Georg Vilto (1892–1964) oli nimekirjas, kuigi ta oli juba kooliõpetaja ja sellega ametlikult teenistusest vabastatud. Hellamaa vallamajas ta arreteeriti ja viidi Viirakülla. Vilto arvab, et tema peale kaebas Mihkel Neps (1890–1937), kellel ta ei olnud täitevkomitee esimehena lubanud 1917. aastal sigu Saaremaalt välja viia.
Õnneks ei saadud teda kohe Viirakülla viia. Kui ta paari-kolme tunni pärast sinna jõudis, viidi Viiraküla tuuleveskite juures parasjagu surmaotsuseid täide. Aleksander Kuuse (1894–1919) oli see, kes muhulastest ainsana Viiraküla veskite juures maha lasti. Vladimir Pallasma Simistest tuli neile vastu ja ütles, et Vilto on surma mõistetud. Ohvitser, kes juurde astus, tahtis teda lüüa, sõnades: “Sina oledki see kõige suurem mässu juht!”
Vilto öelnud, et surmamõistetuid ei ole kombeks peksta. Viirakülas välikohtu ees kinnitas ta, et on eksikombel kinni võetud nimekaim Georg Vilto asemel. Samanimeline, 1896. aastal sündinud Georg Vilto kuulus mobilisatsiooni alla ja oli juba enne mässu ise Haapsallu läinud, et seal väeteenistusse astuda. Seetõttu oli tema peale kaebamine ohutu.
Ülekuulamise ajal tuli teade, et Orissaare alevik on valitsusvägede käes. Küllap see mõjutas ka kohtunikke, kes Viltol koju lasid minna. Timotheus Grünthali (1893–1955) isa Ivan Grünthal oli Vilto küüdimees ja viis ta ka Hellamaale tagasi. Vallamaja oli täis kutsealuseid, keda peeti seal kinni karistuseks teenistusest kõrvalehoidmise eest. Vilto oli ukse peal hüüdnud: “Ülemjuhataja käsul arreteeritud vabastada!” Mehed kargasid üles ja tormasid minema. Hiljem ei meenutanud seda seika Vilto õnneks enam mitte keegi.
Mõne tunni pärast saadeti käskjalad küladesse, kes käskisid kutsealustel järgmiseks päevaks Haapsallu sõiduks kohale ilmuda. Hiljem kutsuti ka Vilto mitmel korral ülekuulamisele. Viirakülla toodud ülekuulatavaid peeti kinni tallis. Ülekuulatavad kaebasid, et neilt ja nende lähedastelt võeti ära nende asjad. Eriti hinnas olid saapad. Mõned muhulased väitsid koguni, et Vassili Suurkivi tapetigi heade saabaste pärast ära. Et saabaste puudus suur oli, näitab ka see, et Kuressaare vanglaülemalt uuriti, kui paljudel vangidel on korralikud saapad, mida tasub rekvireerida.
Kokku hukati mässu mahasurumise käigus kuus Hellamaa valla meest, Suurevalla mehi hukati kokku seitse. Karistussalklased määrasid ka peksukaristusi. Tunnistuste kohaselt pidid karistatavad ise teineteist vastastikku peksma. Normiks oli 25 jutti, nagu tol ajal nimetati.
Hiljem arreteeriti ja mõisteti surma veel viis muhulast. Hilisema täitevkomitee esimehe Jaan Tuuliku (1893–1941) surmanuhtlus muudeti aga kohe 12-aastaseks vanglakaristuseks. Üks aktiivsetest mässajatest ja ässitajatest Isak Pallasma (1865–1919), kelle pojale Mihail Pallasmale (1896–1919) hiljem Tallinnas surmanuhtlus määrati, sooritas 21. veebruaril enesetapu. Karistusest pääsenute hulgas olid kõige suuremad eestvedajad Mihail Õue, Mihail Öövel (1891–?) ja Timofei Räimauk (1892–?), kes varjasid end kuni 1920. aasta suveni Muhus. Siis õnnestus neil põgeneda Kihnu ja sealt edasi Venemaale.
(Jätkub)
Eda Maripuu