/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)
/nginx/o/2019/08/21/12487594t1hd3f5.jpg)
Maasilinnal sel nädalal lõpule jõudnud välitööde tulemused lubavad väita, et 1345. aastal alanud uue linnuse rajamisel võttis Saksa ordu eeskujuks Kuressaare algse kastell-linnuse, mille ehitustööd olid alanud umbes viisteist aastat varem.
Maasi alglinnus rajati Kuressaare kastell-linnuse eeskujul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kroonikate järgi hävitasid saarlased Saksa ordu ainsa kindlustatud punkti Saaremaal, Pöide kiriku külge ehitatud Pöide linnuse 1343. aasta ülestõusu ajal. Pärast vastuhaku lõplikku mahasurumist 1345. aasta talvel asus ordu kohe rajama uut kindlust Väikese väina kaldale Maasi, mis kerkis põhiliselt saarlaste kätega – sellest ka tema saksakeelne nimi Sonenborch ehk lepitus- või heastuslinnus.
Maasilinn on üks väheseid linnuseid Eestis ja kaugemalgi, mille rajamisaeg ja häving on küllaltki hästi teada, kuid teave selle ehitusloost ja -järkudest on väga lünklik. Arheoloogid Garel Püüa ja Tõnu Sepp püüdsidki seetõttu tänavuste väliuuringute käigus arheoloogiliste meetoditega hankida informatsiooni linnuse ehitusliku kujunemise, kultuurkihi, hoovisillutiste jms kohta, kontrollida nurgatorniga kastelli versiooni ning välja selgitada linnuse peavärava asukoha.
Tõnu Sepp rääkis, et lootus oli värav leida kindluse lääneküljel, mis loonuks võimaluse tulevikus see avada ja luua turistidele mugav ligipääs linnusesse otse kõrvalasuvast parklast. Paraku väravat loodetud paigas ei avastatud. Sepp tõdes, et kuigi alglinnuse värav paiknes arvatavalt kindluse lääneküljel, siis hiljem rajatud uues ringmüüris asus see mujal. Ehk siis värava tuvastamiseks on vaja uusi mahukamaid kaevamistöid.
Küll leidis kinnitust varasem oletus, et Maasi alglinnus ehitati nurgatorniga kastellina, mis oma mõõtmetelt ja kujult sarnanes tol ajal Kuressaares kõrgunud esimese piiskopilinnusega. Garel Püüa märkis, et algse elutorni juures on näha selle ida- ja lõunanurka jäetud eenduvaid sidekive, mis viitavad kavale jätkata torni ehitustöid ringmüüriga.
Samuti tulid torni lõunaküljelt algavas müürilõigus päevavalgele aken ja selle kõrval paiknev laskeava, mis Püüa sõnul viitab sarnaselt Kuressaare kastellile mingi väiksema hoone olemasolule torni tagaküljel.
/nginx/o/2019/08/21/12487595t1h7a79.jpg)
Hiljem on nurgatorni (u 21 x 13 m) pikendatud ida suunas ning valmis kogu praegu varikatuse all näha olev hoonemaht (u 47 x 13 m). Seejuures näitab müüriladu, et hoone laiendus on tehtud juba vastu olemasolevat kastelli ringmüüri. Kui kindluse territooriumi seoses tulirelvade levikuga 15. sajandil laiendati ja püstitati uus suurem ringmüür, sai kunagisest kastellitornist osa kindluse keskel asuvast kolmekordsest peahoonest või lossist.
Arheoloogid tõdevad, et tänavused väikesemahulised kaevamised, milleks muinsuskaitseamet eraldas 7000 eurot, on esimene tõsisem samm Maasilinna ajaloo teaduslikuks avamiseks.
"Kuna külastajate hulk on arvestatav, siis varem või hiljem on tarvis hakata tegelema linnuse peahoone konserveerimisega, samuti müüride kindlustamisega, et tagada mälestise säilimine ja külastajate ohutus," lausus Sepp. "Selleks ongi vaja lähteinformatsiooni, mis oli ka nende kaevamiste eesmärk," lisas ta.
Püüa märkis, et pärast peahoone ülemise osa õhkimist taanlaste poolt 1576. aastal on kindlusest saanud ka omamoodi ajakapsel, mille rusude alla mattunud kultuurkiht alles ootab avamist ja pakub uurijatele kindlasti palju põnevat.
Mis Saaremaa vanema ajaloo ühest imposantsemast mälestisest edasi saab, sõltub selle omanikust ehk Saaremaa vallavalitsusest.