Sõrulase Urmas Rauna pottsepafirma toob leiva laule

ISEÕPPIJA: Urmas Raun teeb suveköögis omatehtud pliidile tuld alla. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Paarkümmend aastat palgatööd teinud Kargi küla mees lõi oma ehitusettevõtte, mille teenistus tuleb peamiselt Sõrvemaa kodude ja suvemajade remontimisest.

Möödunud aastal asutatud Urmas Ahjud OÜ juht Urmas Raun (55) rääkis, et põhiliselt tellitakse temalt soeseinu ja pliite, ent üsna palju tuleb ette ka tavalisi remonditöid. Info töömehest liigub suust suhu, mida korralikumalt asi välja kukub, seda rohkem tellimusi tuleb.

Abilisi pole võtta

Ainult pottsepatööst, mida põhiliselt tehakse suvisel ajal, ettevõte ära ei ela. Urmase sõnul paigaldab ta lisaks sisevoodrilaudu, krohvib, plaadib, laob vaheseinu ja teeb muid väiksemaid töid. Isegi katust on pannud, kuigi selleks on vaja rohkem mehi.

Urmasele meeldib töötada üksinda, mistõttu ta mahukaid tellimusi endale lubada ei saa.

"Oma firma ja üksinda olen, ma polegi kedagi eriti appi tahtnud," räägib ta. "Siis otsi muudkui abilisi, aga pole neid ju võtta." 

Karalast pärit Urmas tuli koos sõrulasest noorikuga Sõrve elama 1989. aastal. Töötas esmalt traktoristina Sõrve sovhoosis ja seejärel Rahuste põllumajandusühistus. Siis läks Urmas Kaunispe sadamaomaniku Priidi Saare juurde ja püüdis seal paar hooaega räime. Järgmised üheksa aastat möödus teise kaluri Arvi Talgi juures lestapüügil. Edasi hoidis tänane ettevõtja Torgu valla bussi rooli, kuid seegi töö lõppes otsa, sest Torgu kool suleti ja koormus jäi väikeseks.

Mind ei tõmmanud see Soome värk üldse, ma ei taha karjaga koos elada kusagil üürikorteris.” 

2007. aastal jõudis Urmase elus kätte punkt, kus ta otsustas hakata ise enda tööandjaks. Alustas väiksemate remonditöödega ja hiljem kui endale ahju ehitas ja nõksud käppa sai, pakkus seegi töö leivakõrvast. "Tuli üks ja tuli teine ja ütles, et tee mulle ka," meenutas Urmas, kuidas ta vanu küttekehi remontima hakkas. 2017. aasta sügisel tegi Urmas pottsepa kutseeksami ja asutas firma, mis pakub kõiki töid alates küttekehade remondist kuni uute pliitide ja ahjude ladumiseni nüüd juba ametlikult. 

Urmase sõnul soovivad paljud majaomanikud ametlikku asjaajamist ja selleks, et tööd ka edaspidi jaguks, tuli tellijate sooviga kaasa minna.

Iseenese peremees

Paljud mehed kaugemates maanurkades kipuvad pärast töö kaotamist elule käega lööma. Urmasega nii ei juhtunud. Lõppes ühes paigas teenistus otsa, ei laskunud ta enesehaletsusse ega jäänud koju nelja seina vahele või kaupluse taha molutama. 

Kui oskad juhtida traktorit ja autobussi, käia lestapüügil, plaatida seinu ja laduda ahjusid, ei tohiks hakkaja inimene loogiliselt võttes tööta jääda. Urmasele meeldib olla iseenese peremees ja vabadus, mida see annab. "On vaja kuskile minna, võtan vaba päeva ja lähen," lausus ettevõtja. 

Küsimusele, kas tal pole tekkinud kiusatust hõredalt asustatud Sõrvest kuhugi mujale kolida, vastas Urmas, et mõnikord küll. Ent kus see parem "mujal" asuda võiks, pole tal aimugi. 

Omal ajal läksid paljud Soome suurt raha teenima, Urmas jäi kodusaarele. "Mind ei tõmmanud see Soome värk üldse, ma ei taha karjaga koos elada kusagil üürikorteris," selgitas ta. Saata nädalaid, kuid ja mõnel juhul ka aastaid mööda justkui kasarmus üksteise veidrusi taludes, mõeldes peaasjalikult tööle ja palganumbrile, pole asi, mida peaks kogema. 

Pärast Sõrve kolimist 30 aastat tagasi tekkis Urmasel sageli igatsus Karala avarate rannaniitude järele. Nüüd on temast saanud sõrulane paljuski tänu merele. "Karalas olin merega harjunud ja kui siin Sõrves poleks merd, kas ma siis üldse oleks siia püsima jäänud?" pole Urmasel ses osas veel selgust majas.