INTERVJUU ⟩ Kriisikomisjoni liige Kalle Laanet: kriitikuid on palju, abi vähe
Riigi abi on olnud puudustega

Saaremaa valla kriisikomisjoni liige Kalle Laanet

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Saaremaa valla kriisikomisjoni liige Kalle Laanet räägib intervjuus Saarte Häälele, et hea on kuulda kuidas siinset tegutsemist kiidetakse. Riigipoolne abi on tema arvates olnud siiski puudustega. 

Kellena sa kriisikomisjonis oled : haigla nõukogu esimees, volikogu liige, riigikogu liige, ekspert? 
Kriisikomisjoni sattusin ma nii, et helistasin neljapäeval vallavanemale ja küsisin, et kuidas kriisiga hakkama saamine läheb. Tema kutsus mind seepeale komisjoni liikmeks. 

Kriisikogemus on sul olemas 2005 a jaanuaritormist. On tänane kriis sellega võrreldav?
Juhtimise tasandilt on kriis ikka sama, see ei muutu. Muutunud on olukord riigi haldussüsteemis. Maavalitsus on kadunud, vabariigi valitsuse tasandile järgneb kohe omavalitsus. Paljude väikeste valdadega piirkondades on olukord segane ja ühtne juhtimine keeruline.

Kuidas sa võtad kokku kriisi esimesed viis päeva Saaremaal? 
See on olnud Saaremaa valla jaoks uus kogemus ja suur väljakutse. Nüüd näeme haldusreformi tulemust: ühte suurt valda kriisis juhtida on tunduvalt lihtsam. Vana struktuuriga, paljude valdadega, oleks see palju keerulisem. 
Kohalikus kriisikomisjonis osalejatest on varem kes rohkem-kes vähem kriisiteemadega kokku puutunud, mõni ainult õppuste kaudu.  See annab kindlasti tunda. 
Kuuldes mandril olevate inimeste arvamust, siis saame ikkagi kiita. Oleme hästi hakkama saanud. Siin on oma osa ka ajalehel ja raadiol, mis on operatiivselt tegutsenud. 
Loomulikult saaks asju teha paremini, aga see on ikkagi esimene omataoline kriis peale taasiseseisvumist ja toob välja kitsaskohad juhtimisahelas. 
Me võime siin ju mingi otsuse teha, aga riiklikult on otsus teine ja asjad on nii. 
Võtame kasvõi näiteks Terviseameti käsu testida ainult kriitilisi gruppe või rangelt haigusnähtude alusel. See tekitab Saaremaa suure haigestumise kontekstis palju pingeid ja paanikaid. Inimesed tahavad proove edasi anda. Tahavad teada, mis on reaalne olukord, et nad ei nakataks teisi. Kahjuks ei saa.  

Riigi tasandl ju öeldakse, et haigusest teadmine ei ravi.
Teadmine annab võimaluse planeerida kuidas elu korraldada. See näitab kriisikomisjonile milliseid meetmeid peaks rakendama, milline on haiguse levik. 

Ametkondade lõikes on abi Saaremaale olnud tõsiste puudustega. 

Kas valitsus peaks Saaremaad silmas pidades tegema eriotsuseid? 
Ühe nad juba tegid: kehtestati liikumispiirang. Kas see Saaremaad aitab, seda ei tea. Pigem aitab mandriinimesi kuna me piirame siinse haiguse levikut, selle levimist mandrile. Ülejäänud saared on teistsuguses olukorras, neil ei ole haigust veel sees ja nad kaitsevad ennast välise ohu eest. 
Laiemas mõistes tuleb öelda, et ametkondade lõikes on abi Saaremaale olnud tõsiste puudustega. 

Millest puuduliku abi taolised eksimused sisse tulevad? 
Siin on nii palju nüansse. Näiteks tervishoiusüsteem. Haiglad on eraõiguslikud, perearstid ka. Haigla ei saa öelda perearstidele, et tehke nüüd nii. Valitsus ei saa öelda suurele pealinna haiglale, et saatke Saaremaale kaks brigaadi abiks. 

Kohe üldse ei saa? 
Kui väga tahta, siis saaks. Aga kas seda tehakse? Ma helistasin sotsiaalministeeriumisse ja kurtsin, et meil oleks haiglasse abi vaja. Sealt öeldi, et las haigla juht räägib teiste haiglatega läbi! Kriisisituatsioonis ei saa nii käituda. 

Saaremaa nö „drive in” testla ja masstestimiste osas on kriitikuid kõvasti. Peamiselt mandril. Öeldakse, et selline tegevus on nakkusohtlik ning tulemuste teadmine ei vii kuskile. 
Kriitikuid on palju, aga lahenduste pakkujaid vähe. Pigem võiks olla ikka nii, et kes sõna võtab, pakub ka lahenduse. 

Kas kriisikomisjon on Saaremaa jaoks musta stsenaariumi haiguse väga suureks levikuks valmis mõelnud ja valmis seda rakendama? 
Ma ei nimetaks seda mustaks stsenaariumiks, katsume igal kokkusaamisel mõelda kaks sammu ette. Peame suutma modelleerida, et kui tekib mingi situatsioon, siis kuidas me suudame seda lahendada. 
Meil on olemas kokklepped hotellidega, haigete paigutamiseks. Oleme otsinud vabatahtlikke.  Tähtsaim on tegeleda riskigrupiga, kelleks on eakad. Samuti on löögi all tervishoiuasutused, hooldekodud, sotsiaalmajad. Peame muretsema, et neil oleks kõik olemas. Tuleb selgeks teha, kes on kus, millised on tema vajadused. Logistilist tööd on hästi palju. 
See kõlab tagantjärgi tarkusena, aga riik oleks pidanud selles liinis olema paremini valmis. Oleks pidanud mõistma, et varem või hiljem jõuab see puhang Euroopasse, Eestisse. 

 Meie haigla personal ei jaksa lõpmatuseni. Abi on vaja. 

Milline on olnud inimeste vastukaja komisjoni tööle? 
Nii ja naasugune. Saan aru inimesest, kellel on paanika. Kriisisituatsioonis ongi inimesed mures ja pinges. Esimeste positiivsete proovide järel oli kohe palju inimesi, kes võrkpallimängul käinuna tahtsid proovi teha. Testimise võimekus oli esimene pudelikael.  Testijärjekorrad ja ootamisaeg venis pikaks, see tekitas omakorda paanikat. Kõik sellised asjad tekitavad psühholoogilist survet. Ma saan aru ka sellest, et inimesed väsivad. Meie haigla personal ei jaksa lõpmatuseni. Abi on vaja. 

Mis oleks see kõige tähtsam, mida inimesed peaksid mõistma. 
Säilitada tuleb kaine mõistus. Olla kodus, vajadusel ravida. Liikuda võimalikult vähe ja teha vaid hädapäraseid käike. Kui on tõsised sümptomid, siis tuleb abi otsida. 

Kohtusime sinu kodus, kuhu sa tulid komisjonist ja sinna lähed kohe tagasi. Sinu praegune liikumisteekond ongi nende kahe punkti vahel? 
Ega rohkemaks suurt aega ei jää ka. Liigun vaid siis, kui on ülivajalikud asjad. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles