Kuressaare haiglaõde: "Kui püssid ei paugu, kas siis sõda ei käi?"

HETKELINE PUHKEPAUS: Harva leiavad meditsiinitöötajad päeva jooksul hetke, mil korraks rahulikult maha istuda. Foto: Raul Vinni / Saarte Hääl

"Kaitsemask surub põsesarnadele. Pärast nelja tundi kaitseriietuses kipub olek uniseks. Kapsli sees õhk ei liigu. Ei tohigi. Hapnikupuuduse tõttu on peavalu tööpäeva lõpuks garanteeritud."

Nõnda kirjeldab Kuressaare haigla õde, kes töötab "ninakraapijana" koroonatelgis, kuus tundi korraga. Sinises kaitseriietuses ja pikkade vatitikkudega varustatud proovivõtja on kell 8 hommikul õues ning "teenindab" inimesi, kes saatekirja alusel autoga telki sõidavad.

Meedikud viskavad omavahel nalja, et varsti on neil silmamunad ka kollased. Sellistes oludes pole neil ei aega ega võimalust pissilgi käia. "Tuleb kannatada. Mis muud."

Kui on kiirem päev, voorib autosid siia iga viie minuti tagant. Puhkepausi on raske võtta ja majas pole kaitseülikonnaga käia mõistlik. Telk tuule eest kaitset ei paku – kui ikka lumi tuiskab, siis tuuseldab ka telgi sees. Asju pead kinni hoidma, et need lendu ei tõuseks. 

Kuus tundi hiljem tuleb järgmine vahetus ja kõik kordub.

Väsimusega võitlevad ka aktiivravi õed. Tänaseks on üks koroona-osakond täis, tuli teine juurde tekitada. "Mulle käivad närvidele need, kes arvavad, et me asjata paanikat külvame,” ütleb muidu rahuliku loomuga meditsiiniõde. 

Kui ta veel mõni aeg tagasi maskiga poodi läks, vaadati teda nagu tulnukat. "Tajusin irvet, millega osad mind vaatasid. Teiste silmis peegeldus lausa hukkamõist,” meenutab ta. 

Õed ja hooldajad, kes Kuressaare haiglas, koroonaviiruse epitsentris tegutsevad, on üle koormatud ning suur osa neist kuulub ise riskigruppi. Üks õde teeb praegu kolme-nelja inimese tööd. 

“Tajusin irvet, millega osad mind vaatasid. Teiste silmis peegeldus lausa hukkamõist.”

Patsientidel pole ju ainult palavik ja hingamisraskused, hoolealuseid on sageli vaja keerata-pöörata.

Õe sõnul mõjub just psühholoogiline pinge, teadmatus ja hirm ees ootava ees keha vastupanuvõimele laastavalt. 

"Meie näeme seda, mida paljud ei näe ega peagi nägema. Tegelikku olukorda. Ja see tegelikkus ei ole ilus. Me ei tea kunagi, mida uus päev toob ja kes meie seast võib haigestuda. Meid on vähe ja inimesed ei adu olukorra tõsidust enne, kui neil endal on abi vaja." 

Haigla õde rõhutab: inimestel ei paluta mitte ilmaaegu kodus püsida ja maske kanda. Olukorda ei ole mõtet rääkida ilusamaks, kui see tegelikult on: "Kui püssid ei paugu, kas siis sõda ei käigi? Inimesed ei mõista, et see ei ole naljaasi!" 

Kui Saaremaad tabas koroonaviiruse laine, pidid paljud meditsiinitöötajad oma töö ja pere pärast langetama raskeid otsuseid. Nii ka tema: "Teadsin, et mind on vaja haiglas ning personal viiakse miinimumi. Saatsin lapsed maale. Ma isegi ei tea, millal ma neid näen." 

Vahetus kestab haiglas 12 või  24 tundi ning arstidel ja õdedel poleks ka valvelasteaiast kasu.