Haigla kauaaegne kokk seljatas 100-aastaselt koroonaviiruse

Kristina Õun
, Reporter
Copy
SELMA selja taga poseerib COVID4 osakond, kes on oma kätest südamed moodustanud.
SELMA selja taga poseerib COVID4 osakond, kes on oma kätest südamed moodustanud. Foto: Erakogu

Kunagi Saaremaa maahaiglas töötanud ja sõja üle elanud kokatädi Selma Leesi on elu jooksul palju näinud. Praegu Kuressaare haigla hooldekodus elaval Selmal õnnestus nüüd veel seljatada ka koroonaviirus.

Läinud aasta 19. septembril tähistas Selma Leesi, keda rohkem küll Salmeks kutsutakse, oma sajandat sünnipäeva. 

Selma alustas kokana tööd 1938. aasta 9. augustil Toris asunud Saaremaa maahaiglas ning hoolitses selle eest, et patsientidel kõht täis oleks. Elu jooksul on Selma näinud praegu uskumatuna kuulduvaid aegu – näiteks ei olnud maahaiglas haruldane, et pudrupoti kõrval oli anum keeva veega, kus sees kirurgid oma instrumente keetsid.

Selma mäletab täpselt, et kolimine uude ehk praegusesse haiglasse algas 13. veebruaril 1941. aastal. “Sõjaajal pidid paljud õed ja arstid ära põgenema. 1944. aastal oligi haigla täiesti tühi,” rääkis kokk, kes kõikide raskuste kiuste jäi Saaremaale ning truuks oma tööle. “Kedagi teist ju polnud. Inimesed ei saa ju nälga jääda,” lisas ta. 

Selma töötas haiglas kokana 52 aastat. 71-aastaselt otsustas ta küll pensionile jääda, aga käis ka siis veel puhkuste ajal kolleege asendamas. 

ARHIIVIFOTO Selmast on tehtud 1988. aastal, mil tal möödus 50 aastat tööleasumisest Toris asunud maahaiglas.
ARHIIVIFOTO Selmast on tehtud 1988. aastal, mil tal möödus 50 aastat tööleasumisest Toris asunud maahaiglas. Foto: Mati Oolup / Oma Saar / Saarte Hääl

Küsimusele, mis on tema tugeva tervise ja elujõu saladus, vastas Selma, et ilmselt on ta lapsest saadik kenasti karastatud: “Ema rääkis, et kui ma imik olin, siis nutsin tihti, sest meil oli toas alati päris külm. Ja koolis käisin ka nii, et iga ilmaga Nasvalt iga päev jala linna ja siis tagasi. Üle hangede, tormi ja tuulega, aga alati tuli minna.” 

Samuti on Selma alati järginud tervislikke eluviise, olnud usin ujuja ning isegi 100-aastaselt Kuressaare haigla hooldekodus elades on ta ainus mure tegevusetus. “Inimene peab ikka lihastele tööd andma ning midagi tegema. Tunnen, et kätelihased hakkavad nõrgemaks jääma. Pole harjunud niisama, käed rüpes, istuma.” 

Selma on alati olnud suur koorilaulu austaja ning rääkis, et kui ta 1936. aastal leeris käis, kutsus koorijuht Joosep Aavik ta kirikukoori laulma. Pärast sõja lõppu laulis ta mitukümmend aastat kultuurimaja kooris. 

Kõigest mõni nädal enne koroonapuhangut Saaremaal meenutas Selma koorilaulu aegu ning võttis hooldekodus voodi kõrvalt kapi pealt ühe mustvalge foto. Pildil oli paar noort inimest, kes teineteisele toetudes tukkuma jäänud. Selle kohta pajatas Selma loo, kuidas nad ühelt lauluvõistluselt tulles kõik suurest laulmisest väsinud olid ja suikusid üle väina loksudes unne. 

Kevadet ootas Selma pikisilmi, siis oli tal plaanis kirikusse minna. Siis meenutas Selma veel detailse täpsusega oma minevikku ja jutustas lugusid sellest, kuidas teda universaalse veregrupi tõttu sõjaajal doonorina kasutati. 

“Arst tuli köögi ukse vahele ja ütles, et Salme, tule anna mulle 100 milliliitrit,” rääkis ta. “Lõpuks üks kolleeg hakkas neid arste ukse vahelt ära ajama, ütles, et pumpate meie Salme verest tühjaks,” naeris Selma.

Kui koroonaviirus ka hooldekodusse imbus, sai see kätte ka Selma Leesi. Mõni päev tagasi jagas Kuressaare haigla oma Facebooki lehel rõõmusõnumit, et 100-aastasel Selmal õnnestus koroona edukalt seljatada. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles