Ure kuldne ohverduspaik avab ennast vähehaaval
Vaata, kuidas Ure ohvripaigast tulid välja tuluskivi ja spiraalsõrmus!

VÄGEV TEHNIKA: Moodne mõõdistustehnika teeb Marika Mägi kinnitusel maastiku kaardistustööd arheoloogi jaoks mitu korda lihtsamaks ja annab leiupaigast kiiresti väga hea ülevaate.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Arheoloog Marika Mägi lõpetas küll eile välitööd Valjala kandis Ure ohverduspaigas, kust mullu sügisel tuli muude väärtuslike leidude hulgas päevavalgele ka unikaalne 3. sajandist pärinev kuldvõru, kuid plaanib huvitavat piirkonda edaspidi laiemalt uurida.

Leiukoht on tähendusrikas juba seetõttu, et paikneb täpselt seal, kus saavad kokku kolme küla piirid – muistsed kultus- ja kohtumispaigad asusid tihtipeale just niisugustes piirkondades.

"See on hästi vana ajalooga, müstiline koht. Siin on juhtunud veidraid asju, leitud surnuid paigast, mis pole kunagi olnud kalme," rääkis Marika Mägi. Ta lisas, et juba kohanimi Ure ise vihjab ohverdamisele. Ja kuigi küla ise on tilluke, võivad muistised looduses paikneda kus iganes. "Nii et parasjagu õnne on ka vaja," ütles arheoloog võimalike tulevaste leidude kohta.

Ajalooline kihistus

Ohverduskoht paikneb haritava maa servas madalamal alal, mis kunagi on olnud vesine või soine ja praegugi kevadeti liigniiske või isegi vee all. Seetõttu ei ole seda põllunurgakest kunagi küntud, mis on ka põhjus, et kuldvõru ja muud leiud 1700 aastat puutumatult oma aega said oodata.

RAHASTAJALE KÜHVEL PIHKU: Leiupaigas sai arheoloogitööst maigu suhu ka ohverduskoha uurimise üks rahastaja Tõnu Munk (vasakul).

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

TULERAUA ESIVANEM: Neljapäeval andis ohverduspaik uurijatele välja ka mitu vana tuluskivi, millest ühe kaevas välja sügisel samas paigas kuldvõru leidnud Jegor Klimov.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

OHVRIANNIKS SOBIV: Muistsel ajal olid tulekivid nii mõnestki ehtest väärtuslikumad.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Välitööde eesmärk oli selgeks teha, missuguse ajaloolise kihistusega on leiupaigas tegu. Kaevamiste käigus on välja tulnud hulk pisemaid asju – luukilde, ehtekatkeid, klaashelmeid. Kõige suuremad leiud on kaks tuluskivi, millest teise väljavõtmise tunnistajaks juhtus neljapäeval ka Saarte Hääl. Samal ajal tuli pinnase sõelumisel välja üks osaliselt lahti venitatud pronksist spiraalsõrmus.

Tuliuus tehnika

Marika Mägi sõnul tekitavad põnevust leiukohas pinnasest välja puhastatud kivikogumid, mis tunduks nagu olevat inimkäega paigaldatud ja viitaks justkui mingile puitpostidega rajatisele. "Seda on põnev nii mõelda, aga sajaprotsendiliselt väita ei julge," lausus Mägi.

Välitöödel kasutab meeskond MTÜle Osiliana ostetud tuliuut tehikat. Mägi ei olnud kitsi positsioneerimissüsteemi Trimble kiitmisega. Poolteist tundi mõõtmist, seejärel mõned näpuliigutused arvutis ja uurimisala kolmemõõtmeline reljeefikaart ongi valmis. "Töö läheb uskumatult kiiresti. Oleme kaks korda kiiremini edenenud, kui alguses plaanisime. Minu jaoks on see natuke uskumatugi. Kui varem oli nii, et pärast välitööd algas kaartide ja plaanide joonistamine, siis nüüd tõmbad info arvutisse ja need ongi valmis," rääkis arheoloog.

Mägi plaanis leiupaiga ümbrust põhjalikumalt uurida juba aprillis, aga siis tuli eriolukord vahele ja praegu ei ole see võimalik heinakasvu tõttu.

Mis aga läbikaevatud Ure ohvripaigast edasi saab? "Mitte midagi," nentis Mägi. "Paneme pinnase uuesti tagasi, läheb paar aastat ja sellest, et siin on kunagi kaevatud, ei jää mitte vähimatki märki."

Ure kaevamistel abilisena osalev Southamptoni ülikooli arheoloogiatudeng Isabella Glušauskaite.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Arheoloogiatudeng plaanib bakalaureusetööd Saaremaast

Väljakaevajate hulgas toimetas ka tumedapäine krapsakas piiga, Inglismaa lõunarannikul Southamptoni ülikoolis arheoloogiat studeeriv Isabella Glušauskaite. Neiu ütles, et siht Inglismaale õppima minna oli tal silme ees juba alates 6. klassist ja ajaloohuviline ema toetas igati selle plaani elluviimist.

Ure kaevamised on neiule teine praktilise arheoloogia kogemus. Eelmisel aastal osales ta kolm nädalat väljakaevamistel Saksamaal, kus uuriti Stonehenge'i-sarnase ringikujulise kultuskoha kõrval asunud elamispaika.

Eriti tugevasti tõmbab Isabellat merearheoloogia, millega ta tahaks pärast kooli lõpetamist võimalusel tegeleda. Aga samamoodi paelub teda Saaremaa, kuna neiu emapoolne vanaema ja tema õed-vennad on pärit Veerikult. Seetõttu otsis ta võimalusi siinse ajaloo uurimisel kaasa lüüa. "Teadsin, et Marika on siinkandis tööd teinud, kirjutasin talle ja ta kutsus kaevamistele," rääkis Isabella. Tal on ka plaan oma järgmise aasta bakatöö teha just Saaremaa ajaloost. "Eks näe, kas see õnnestub," lausus neiu.

Tagasi üles